Perekond Voki lugu: ettevõtlike muhulaste elu seikluspargi ja pealinna vahel
Triin ja Mihkel jagavad oma elu kahe kodu vahel – igal reedel pakivad nad oma elu Tallinnas kokku ja pistavad Pärteli, Kärdi ja Rudolfi üheskoos kahe uelsi terjeriga autosse. Ligi viis tundi edasi-tagasi sõitmist, rasked kotid ning pidevad parvlaevasõidud. Ja nii pea iga nädal. Lootusega, et kunagi saab võimalikuks elada ja töötada ainult Muhus, rajas perekond saarele seikluspargi.
Kohtumegi Muhu Seikluspargis, kus Pärtel, Kärt ja Ruudi samal ajal Triinu tädi Riina silme all ringi jooksevad. Triin on elav kehastus kangest saare naisest, kes kui vaja „toidab ära seitse last ja mehe pealekauba” ning maanaisele kohaselt ei kohku ühegi töö ega väljakutse ees. Suure osa oma elust on ta pühendanud keskkonnaalale. Viimasel ajal on peale pargi päris suure osa tema ajast võtnud ka Eesti abi- ja teraapiakoerte ühing, kus ta on vabatahtlik teraapiakoerajuht ja juhatuse liige.
Mihkel on aga isa eeskujul oma elu sidunud merendusega – nagu Muhus ikka kombeks – ja sõitis tüürimehena kuni 2001. aastani merd. Ta on isegi ümber Lõuna-Ameerika tipu, Hoorni neeme, seilanud. Seega ei kõla üllatavalt, et Mihkel on läbi ja lõhki muhulane, ühte liini pidi alates 17. sajandist Muhu juurtega. Üsna hiljuti avastas ta, et tema vanaema ja vanaisa olid oma maatüki ostnud täpselt samasse kohta, kus elasid tema esivanemad. Seega on nende pere saarel üks väheseid, kes pärast 400 aastat elavad samas külas ja samal maalapil. Lapsepõlvedki veetis Mihkel tihti sealsamas, vanaemaga Hellamaa sigala juures jalgrattaga sõites.
Ka Triin on otsapidi Muhust – seal on sündinud ja kasvanud tema isa Mati. Triin veetis kõik oma suved saarel, seetõttu on temagi süda siia jäänud. Üles kasvas Triin Tartus, kus alles möödunud sügisel Tartu ülikooli teise diplomiga – seekord õigusteadustes – koolitee lõpetas.
„Just täna hommikul arutasime, et minu arvates pärinevad mu ettevõtlikkus ning kerge kreisisus mu Tartu vanavanaisalt, mille peale mu tädi vastas: tead, tema oli selline vaikne tegutseja, mitte selline nagu sina,” muigab Triin. Vanavanaisa pidas nimelt Tartus poodi ja oli igati tegus inimene.
Rääkides oma Muhu juurtest, on neil aga paljugi ühist: Mihkli ema ja Triinu vanaema töötasid koos Saare Kaluri Seanina kalatööstuses. Lisaks avastasid abikaasad endalegi üllatuseks haruldase kokkusattumuse: Triinu isapoolne vanavanaisa Ivan oli Põhjaranniku kolhoosi esimene esimees ja Mihkli vanaisa Menander oli Muhu kolhoosi Ühismaa esimene esimees.
Kuna Muhu on niivõrd väike saar, siis teavad kohalikud kõiki, ja nii olid ka Triin ja Mihkel enne päriselt suhtlema hakkamist varem kohtunud. Mõlemad on seotud Nõmmküla külaga: seal on Triinu vanavanematele kuulunud maja, samuti olid Mihkli vanemad seal elanud. Esimesed kokkupuuted Triinuga olid ühise tuttava pool. „Aga siis ta ei teinud minust väljagi,” räägib Mihkel.
Asjad hakkasid aga omasoodu arenema 2008. aastal, kui iga-aastasel Võrkaia kalurite päeval noored jälle kokku said. „Mina jagasin just suppi ja Mihkel sõi seda,” meenutab Triin ja lisab: „Peale seda ta sõitis Odessasse, aga niimoodi me kokku saime ja jäime.” Kaks aastat hiljem peeti Muhus suured pulmad ning pärast seda sündisid perre kolm särasilmset ja tragi last: Pärtel, Kärt ja Rudolf.
Kolm-neli aastat tagasi tuli paaril idee luua Muhusse seikluspark, et oleks kuskil lastega koos midagi aktiivset teha. „2013 või 2014 tuli mõte midagi luua, ja selles olen mina süüdi. See mõte tuli vist kusagil mängumaal olles, ja kui ma sealt ära tulin, siis jäin mõtlema – miks ei võiks Muhus midagi sellist olla? Peale seda ma hakkasin kodus vaikselt torkima – kõigepealt oma peres, siis venna peres. Siis sai otsitud sobiv koht ja sõlmitud vajalikud kokkulepped,” räägib Triin.
Ettevõtmisesse kaasati Triinu venna Lauri pere ja nende tädi Riina. „Peale seda, kui maha võeti esimesed puud ja kaante vahele sai ka projekt, muutus asi reaalseks ja taganemisteed enam ei olnud. Tegelikult, kui mõelda, et praegu on 2017. aasta, siis läks päris kaua aega, et mõttest saaks park.”
Kindlasti pole aga kogu teekond olnud kerge, eriti kui töötatakse koos pereliikmetega. „Kõigil on oma arvamus, mis tihtipeale ei kattu, aga me õpime ja kasvame iga päev. Ja see ongi olnud selline enese kasvatamise projekt, kus sa õpid kõike rohkem väärtustama – kaasa arvatud oma perekonda,” ütleb Triin.
Kogukondki on neid palju toetanud. „Tundub, et me olime oodatud,” oletab Mihkel, miks neil kõik nii hästi õnnestunud on. „Eestis on see suur õnn, et meid on niivõrd vähe, et kui on tahtmist ja kannatust, siis jõuad inimesteni, kes sind toetavad. On vaja natuke ka õnne ja kamaluga julgust,” arvab Triin.
Eriti positiivne on kogu ettevõtmine olnud laste jaoks. Kui parki veel ehitati, elas osa ehitusmeeskonnast ajutiselt kolme kuu jooksul Triinu ja Mihkli Muhu kodus. „Järsku oli meil selline suur pere. Ja oli imetore jälgida, kuidas lapsed õpivad ja harjuvad inimestega, ning näha, kuidas on võimalik täiesti võõraste inimestega kokku kasvada,” meenutab Triin. „See park on nüüd osa meie eluviisist. Koht, kus meil endal ja loodetavasti ka teistel on hea ning kuhu tahame alati tulla. Me ise usume, et see on alles algus, sest häid mõtteid on nii palju,” lisab ta.
Elu Muhu ja Tallinna vahel
Seega on pere elu jagatud Tallinna ja Muhu vahel, kuna Mihklil on pealinnas täiskohaga töö ja Pärtel läks sügisest kooli. „Viimased aastad pole vabu päevi eriti olnud – mandri peal teed oma töö ära ja siis tuled siia teist tööd tegema. Sel aastal veel eriti,” ütleb Mihkel, millele Triin lisab: „Tegelikult sa leiad seda aega täpselt nii palju, kui sul vaja on. Kui sa midagi väga teha tahad, siis pead oma mugavustsoonist välja tulema. Niisama on hästi mõnus heietada – tahaks, võiks, oleks. Ma oleksin ka hea meelega mõnel vihmasel hommikul kodus sooja teki all, aga kui on vaja tulla välja, siis sa tuled ja tulemus on mõnus. Lapsed on samuti juba harjunud, et reedel pakid elu kokku ja laeva peale ning pühapäeval tagasi.”
Siiski leiavad nad, et sõitmine on seda väärt, ja lahti ei taha nad öelda kummastki kodust. „Muhu on ju kodu – ma olen siit pärit ja see tõmbabki tagasi. Tallinn on lihtsalt koht, kus käiakse tööd tegemas ja kus tuleb aeg-ajalt ikkagi käia. Ma leian, et minul oli omal ajal väga õnnelik lapsepõlv, ja mul on hea meel, et lapsed saavad vähemalt mingigi osa sellest,” räägib Mihkel.
„Öeldakse, et noored peavad minema kodust välja, et saada aru, et kodus on hea. Muhuga on samamoodi – vahepeal pead ära käima ja siis tagasi tulles saad aru, kui hea siin on,” on Triin veendunud. „Siin on rahulik, siin on vaikne – siin on lihtsalt hea olla. Kui sa parvlaevalt maha sõidad, siis sa tunned, et oled jõudnud koju, ja sellepärast tulebki teha siin asju, kui on võimalik.”
Vaata videot:
