FOTOD | Plahvatused, kuulivest, kunstveri ja kuum päike - Andres Puttingu põrgulik pressifotonädal Andaluusia mägedes
6. november 2017, kell on 11.30. Andaluusia, Ronda rongijaam. Päike särab taevas ja on soe nagu Eestis suve lõpus. Astun, fotokott seljas ja kohver käe otsas, jaama suunas. Kohvrirattad kõrisevad sillutisel. Väike ärevus hakkab hinge tekkima. Olen siin selleks, et kohe algavast kriisifotograafia koolitusest osa saada. Suve lõpus internetist leitud ja viimastel kuudel aina rohkem mu mõtetes oma osa etendav kursus on kohe algamas.
Kolm kuulsat sõja- ja kriisipiltnikku korraldavad viimasel viiel aastal selliseid workshoppe/õpitubasid ja selleks, et siia saada, tuli ennast presenteerida, näidata oma töid ja siis oodata sõjapiltnike otsust. Mul vedas, ma olen oodatud. Suve lõpus tuli kiri koos juhistega, mida kaasa võtta, kuidas riietuda ja mida üldjoontes on oodata. Viimased nädalad kulusid varustuse (peaasjalikult matkavarustuse - veekindlad riided, saapad jne) hankimise tähe all ja ilmateate pideva monitoorimisega. Oli ju läinud aasta kursus sisuliselt vee alla uppunud, sest iga päev sadas vihma ja see kurjam tekitas minus veidi hirmu.
Sisenen jaama, avastan kohviku ja ostan kohvi. Mulle läheneb üks matkariietes ja fotokotiga tüüp. "Hei, sa oled ka kursusele jah?" uurib ta minult. "Ega vast jah, ikka," tutvustan ennast ja Ondrej istub koos minuga kohvikusse maha. Ja siis nad tulevad. Samasugused nagu mina: fotokott, matkakott, kohvrid. Selgub, et igast maailma otsast.
Siin on inimesi Ameerikast, Mehhikost, Austraaliast, Hollandist, Belgiast, Columbiast, Tšehhist, Inglismaalt, Prantsusmaalt ja mina, Eestist. Üks tüdruk pidi tulema Indiast, aga ei saanud paraku viisat. Nii me olemegi kogu rahvusvahelise kambaga ootel, kokku 13. On fotograafe, on filmimehi, on ka lihtsalt asjaarmastajaid, kes ennast harida soovivad.
Kell 11.55 vuravad jaama parkimisplatsile kaks masinat, millest kargavad välja fotograaf JB Russel ja Kevin - mees, kes hiljem teatud mõttes kõikide lemmikuks saab, aga sellest veidi hiljem. Sätime ennast masinatesse ja sõidame ära.
Ronda on Andaluusias asuv väike linnake, millest umbes 1 tunni ja 15 minuti kaugusele jääb külake nimega Gaucin. Sinna siirdumegi, kuigi ega meile keegi midagi ei ütle, see koorub vestlustest teistega. Nagu ka see, et mitte keegi ei tea sellest kursusest rohkem, kui et see saab olema füüsiliselt ja vaimselt kurnav, et meid pannakse igas mõttes proovile ja mõne läinud aasta osaleja fotoblogist võis aimata, et ees on ootamas midagi põnevat.
Kodused uurivad enne reisi veel minult, et oled sa ikka kindel neis tegelastes, et sul pole isegi päevakava ega mingit plaani. Rahustan neid, et nii selles (pressifoto)maailmas ongi, et sa ei tea kunagi ette, mis saama hakkab. Kriisiga seotud maailmas.
Tegelikult aga on tibake kõhe küll, sest füüsis on mul nagu keskealisel Eesti mehel ikka. Tiba ülekaalus, mugav elustiil, ei ole küll mingeid halbu sõltuvusi, aga ikkagi, kas ma saan hakkama? Ei taha ju kedagi alt vedada, aga kuna tassin iga päev 13 kilo kaaluvat fotokotti ja tatsan umbes 10 000 sammu päevas, siis sellest peaks nagu piisama, rahustan ennast. Hiljem saan aru, et füüsiline vorm tuleb ikkagi paremaks lihvida.
Kõht koriseb ja suu kuivab, mägised teed muutuvad aina kurvilisemaks, kuni lõpuks keerame autodega ühele kruusateele. Kus kurat me oleme? Piilun Googlest järgi. Gaucin on lähim küla, paari kilomeetri kaugusel.
Laskume mööda järsku kruusateed ühe hoonekompleksi suunas. Vau, mis villa, ahhetavad mu tee- ja saatusekaaslased. Vägev majadekompleks asub orgude vahel, ühe mäe tipus. Peatume lõpuks ja väljume autodest. Meie ette astub kaks meest. Üks neist on kursuse läbiviija Jason P.Howe, muljetavaldava taustaga konfliktipiltnik, kes nüüd siinkandis oma elumuutust läbi viib ja ka kuuldavasti posttraumaatilist sündroomi ravib. Ja mees, keda edaspidi kutsume nimega Jim. Ta on Briti sõjaväelane, kes meid tervitab ja viib kiirelt läbi instruktaaži.
"Maja näete, seda suurt villat?" näitab Jim selja taha, "see on teie jaoks OFF-limits. Siia ei lähe keegi, siin trepil ei istu keegi. Seda talli näete?," näitab ta roosa maja suunas. "Seal veedate oma esimese öö ja siis läheme edasi.”
Inimesed jäävad vaikseks.
Astume talli. Siin on suur ruum, mille ühes servas on improviseeritud koosolekuala ja selle vastas on 13 välivoodit, mida sõjaväes kasutatakse.
"Valige omale voodi, pange asjad sinna juurde ja tulge laua juurde, aega 5 minutit," annab Jim käsu. Jason seisab ja muigab kõrval ning noogutab. "Te olete olukorras, arvestage, siin ei ole midagi ette teada. Varsti sööme ja siis läheb lahti. Jim teeb meile viie minuti pärast ringkäigu territooriumil, saame teada kus asuvad wc-d, kust saab joogivett ja kuhu minna ei tohi."
Aeg tiksub vaikselt ja oleme taas tallis.
"Nii, alustame", ütleb Jason. "Võtke laualt midagi näksimist ja istuge korraks." Närime muffineid ja banaane ning teeme omavahel nalja, et kas sööme nüüd terve nädal muffinit või?
Sedasi vaikselt lähebki käima meie konfliktifotograafia töötuba. Esimesel õhtul tuleb igaühel meist end tutvustada, näidata ekraanil oma töid ja selgitada. Kriitikaga kitsi ei olda.
Jim koolitab meid Briti armee stiilis konkreetsete ja kiirete korraldustega. Kellel pole, saavad sööginõud, saame teada, kuidas teha välitingimustes süüa, kuidas maitseb Briti armee välitoit, kuidas vaikselt olla, kuidas mitte oma tegevustega teistele probleeme põhjustada. Juhuks, kui oleme näiteks mõne üksusega koos.
Kõik selleks, et üksus teid ju omaks võtaks, selleks aga peate suures plaanis oskama samu asju teha, samamoodi käituda, suhelda, alles siis saate olla kriisitsoonis. Jimi jutt on kuramuse loogiline ja täiesti arusaadav. Olgu siis selgitatud, et kui fotograaf on üksusega kaasas, siis ta ei tohi kuidagi muutuda koormaks ega probleemiks, ta peab vajadusel abi osutama ja oskama seda ka reaalselt teha. Seda viimast õpime eriti põhjalikult.
Järgmiste päevade jooksul õpime, kuidas pakkida kaasa eluks vajalik, et mitte kaamlitena raske koorma all ägiseda, õpime kuidas ehitada varjet, kuidas ööbida tähistaeva all, kuidas teha süüa kottpimeduses, kuidas töödelda ja saata pilte nii, et su valgusallikas ei reedaks vaenlasele sinu ja su tiimi asukohta, kuidas käituda erinevates ebameeldivates olukordades.
Esimesel päeval selga saadud kuulivest, kiiver ja kaitseprillid muutuvad peamisteks elulisteks aksessuaarideks, fotoaparaat mõistagi ka. Duši alla saame alles viimasel päeval pärast viimast lahingut. Kuus päeva pesematust... Kuigi brittide armee välipakkides on niisked salvrätikud, mis hügieeni sälitamiseks ära kuluvad, unistad lõpuks oma sügeleva peaga ikka duššist.
Füüsiline koormus on korralik, kui arvestada pidevat varustusega liikumist, kuuma päikest ja külmi öid. Õnneks pole vihma, aga tolm ja soojus teevad oma tööd samamoodi toredalt ehk sadistlikult irvitades.
Kaks meie grupi neiut langevad nädala teises osas korraks eemale, terviserikked nõuavad oma.
Saame teada, kuidas käituda miinirünnaku ajal, kuidas läbida miinivälja, kuidas ära tunda IED (isevalmistatud lõhkeseadeldis), kuidas liikuda koos nii, et keegi poleks ohus, kuidas jagada raskel hetkel sööki, kuidas teha tiimitööd.
Päev näeb välja umbes selline: ärkame ja liigume militaarkoolitusele, kus lisaks Jimile on veel mees nimega Ollie. Ja muidugi ka Dan, keda me kutsume vaikseks psühhopaadiks, sest ta räägib vaikselt ja kuidagi kõhedalt-voolavalt. Kõik nad on sõjaväelased ja väga lahedad kujud, kelle õpetus meie elusid edaspidi kindlasti päästavad.
Ühel hetkel on söömine, siis fototeemaline tund, kus Jason, JB ja prantslane Eric Bouvet meid jälgivad ja nõuandeid jagavad. Igal õhtul marsime üles mäkke Talli, kus siis üks kolmest meile räägib oma töödest ja tegemistest, pressifotograafiast. Pärast kolme õhtut kuulamist asume ise tööle. Nüüd on meile seatud ette valik pilte, millest tuleb teha enda valik, seda põhjendada ja arutleda nende üle.
"Mõelda ja veelkord mõelda," rõhutab prantslane Eric Bouvet. "Ärge klikake oma kaameratega, mõelge rohkem ja siis alles vajutage. Pressifotograafia ei ole amet, see on eluviis, sa lihtsalt oled selle sees ja siin ei ole aega, et nüüd saab töö läbi. See on su elu, arvestage sellega", räägib Eric.
Mees, kes on näinud kõikvõimalikke konflikte ja sõdu ja kes nüüd nimetab ennast Peace-fotograafiks, sest sõdadega on ta lõpparve teinud, räägib korduvalt (nagu ka Jason), et füüsiline vorm peab olema hea: "Ülesanded lähevad aina raskemaks ja ainult teie ise, üksikud hundid, nagu te kõik olete, oleme, peate selle eest hoolt kandma."
Põnev on jälgida, kuidas algne kolmeteistkümnene grupp, kes kohmetult esimeste päevadega erinevaid asju õppis, on igapäevaselt aina rohkem tiimi moodi. Liikumine maastikul hakkab aina rohkem jumet võtma, õhtuti keegi ei mulise, vaid tehakse vaikides oma tegevusi, punased lambid peas hõõgumas. Jah, punased, sest valge valgus annab su asukoha välja. Sellekohase õpetuse korraldas meile Jim ühel pimedal õhtul, kui meile demonstreeriti erinevaid heli ja valgusmüra liike.
Õhtused fotokoolitused keskenduvad rohkelt tööde eetilisele poolele. JB Russel rõhutab korduvalt, et hea fotoloo tarbeks ja üleüldse hea pildi aluseks on lugupidav suhtumine oma pildistavasse ning eeltöö, mis sageli moodustab 70% su ajast ja siis tuleb alles see üks klõps.
"Jah, ärge plaksutage oma kaameratega," sekkub sageli Eric, "mõelge rohkem, mõelge mida te tahate teha ja siis alles vajutage pilt ära." Mees avaldab meile, et ta ei ole aastaid mingeid manuaalseid valikuid kasutanud ja pildiformaadiks on tal jpg-formaat. "Sina teed pildi, ükskõik mis kaamera sul käes on, sina teed, sinu aju, sinu silm ja sõrm, need ongi need.”
Milleks siis kruvida mingeid rullikuid? Keskendu pildile, analüüsi, oota, vaata, mõtle, eelda ja siis vajuta. Ole sündmuse sees ja selle ees, katsu mõelda, mis saab edasi, kuhu see liigub, siis oled kohal, on Ericu soovitused.
JB sekkub: "Sa ei pea sõitma kusagile kaugele, sest seal on huvitav. Sinu omaenda koduümbruses juhtub asju, on põnevaid inimesi jne, leia need üles. Ole tundlik, tunneta, ära loo pildil otsevaadet silmsidet, ole vaatleja, ära sekku, keskendu ebatavapärasele. Kõik ju oleme näinud pilte võitmistest, aga sina näiteks leia puhkehetk, moment, kus inimene on endaga."
Eric: "Tehnikast rääkides unusta kohe ära lainurkobjektiiv, ole nende keskel, ole nendega koos, suhtle, suhtle, suhtle ja arvesta, et sa oled tegelikult väike hiireke nende elus. Unusta kohe igasugune filtritega mängimine, ületöötlus, tee midagi erinevat teistest, ära jookse massiga kaasa. Teate, et tegelikult on ilus vaatepilt väga igav pilt, sina pead oma töös jutustama lugu, jutusta seda siis läbi piltide, mitte aga läbi teksti."
JB: "Pilti teha on väga kerge, aga katsu saavutada kokkuleppeid, leida see õige valgusmoment, ära pildista keskpäeval, leia aeg varahommikul või hilisõhtul, jälgi kõiki neid aspekte."
Eric: "Tee kogu aeg erinevalt, üllata ka ennast, leia lahendus kohapeal ja ära anna alla. Samas ära unusta, et vahel võib ka pildi mittetegemine päästa su elu. Mõtle alati sellele, et sa ei ole kuulikindel ja surnuna ei ole sinust mingit kasu. Ohutus ennekõike. Saad surma, oledki läinud, oled loll ,aga tuled tagasi pildiga, siis võid seda ka nautida."
Just nii möödusid meil päevad ja õhtud.
Ühel õhtul õpetasid JB ja Jason meid, kuidas valmistuda lähetusele minekuks, mida silmas pidadada, kellega suhelda, mida kaasa võtta, keda teavitada, kui midagi peaks juhtuma, milline peaks olema arvuti ja telefoni sisu vaenulikus piirkonnas, kuidas mitte läbi omaenda rumaluste kannatada saada.
Kaks viimast päeva, põrgulikud hetked.
Meie laager oli jälle asukohta muutnud, olime taas varjeid ehitanud ja neid lahti võtnud, liikunud raskel maastikul, kui meid jagati kaheks. Stsenaariumi järgi mässulised ja valitsusväed olid asunud laagrisse, kes ühes, kes teises orus, ja meie fotoajakirjanikena siis nende juures. 6 ühe tiimi ja 6 teise juures.
Öine miinirünnak raputas meid kolm korda magamiskottidest välja varju otsima.
Lõpuks magas mu paarimees, tšehh Ondrej juba kuulivestis ja saapad jalas. Mina pugesin magamiskotti küll saabastes, aga ilma kuulivestita. Esimese valgusega ründasid mässulised meie teist tiimi kusagil oru põhjas ja meie, mässuliste piltnikud, olime valmis neid jäädvustama.
Seadsin ennast sinna ühe valveposti juurde. Õhus lendasid suitsugranaadid ja hooned uppusid suitsu.
Valitsusvägede pool olid juba eelpoolmainitud Jim, Ollie, Dan ja veel teised ja üsna varsti sai selgeks, et villa kaotatakse neile.
Pildistasin ühe sõduri päeva algusest lõpuni, tema hukkumiseni. Seejärel langesin valitsusvägede kätte vangi. Aga kuna ühel hetkel tekkis mind valvama pidanud sõduril mingi segadus, siis kasutasin seda ära ja põgenesin. Uurisin veidi eemal mäe jalamil seisva JB Russeli käest, et kuidas nüüd edasi, mida ma sellises olukorras tegema peaks? Ja sain vastuse: jätka nüüd oma tööd, sa oled fotoajakirjanik ja mine siis teisele poolele, kui sa saad. Ei oska aimata, kui reaalne selline asi reaalses elus oleks, aga ühel hetkel olin taas Villas ja nüüd juba valitsusvägede võitu kajastamas. "Õige fotoajakirjanik kohaneb kiirelt, lepi olukorraga, hinda seda ja mine edasi," olid JB sõnad mulle.
“Sõda" käis edasi. Kuni hetkeni, kui pidime Villast alla orgu laskuma. Korraga kõlas orus plahvatus ja kostis mehe röökimist. "Jälle nad tapsid Kevini,” (Kevin oli siis see mees, kes igas verist laadi ülesandes alati ohver oli - küll tapeti teda nugadega, küll lasi ta ennast kontrollpunktis ise õhku ja sattus miiniväljal miini otsa) irvitas keegi mu kõrval. Jooksime alla orgu. Tõesti, Kevin oli jälle "pihta" saanud ja nüüd tuli talle vastavalt väljaõppele abi anda, sest sõdurid kaitsesid perimeetrit.
Asetasime talle žgutte, sidusime haavad, pakkisime õhkulennanud jala ja asetasime mehe raamile.
Jim, sõjaväelane karjub; "Kolme minuti pärast tuleb helikopter Kevinit ära viima, transport sinise suitsu suunas."
Ja sinine suits hakkas kerkima just Villa kõrval alal ehk taas mäe otsas. Kurat, jälle mäkke minek. Ähkides rühivad kõik fotograafid raami tassides mäe tipu suunas, kui meid tabab kaks korda miinirünnak. "Maha, varjuda!" kõlavad Jimi käsud. Raam, edasi, helikopter tuleb. Eric samal ajal: "Ärge unustage, te olete ajakirjanikud, keegi ei tee teie eest pilte." Katsu siis teha pilti, kui tassid verist rümpa 40-kraadisest kallakust üles, seljas kott ja kuulivest, peas kiiver ja kaitseprillid, mille taga voolab kõrvetav higi otse silmadesse.
Ähime Briti sõdurite innustava (nii nad hiljem ütlesid, et see oli innustamine) röökimise saatel platsile ja ootame kopterit, kui jälle…miinirünnak. "Evakueeruda, eemale!” karjub Jim. Kuulame käsku ja teeme pilti ja tassime verist Kevinit varjualuse suunas.
Jälle kõmakad ja röökimine, nüüd on pihta saanud Kolumbia fotograaf Diego. "Esmaabi, kes läheb, tehke kiirelt?" karjub Jim.
Keegi meist jookseb ja seob Diego murdunud jala kinni.
Jim tuleb taas, kopteri maandumine on uue rünnaku tõttu komplitseeritud. "Uus maandumiskoht 300 meetrit eemal, haarake raamist!" Vannume ja lohistame Kevinit tagasi kallaku suunas.
“STOPP!" karjub Jim, "Kiivrid peast, vestid seljas, koguneme!" kõlab käsk.
Muhelevad Jason koos Ericu ja JBga astuvad me ette. "Arvestage - teie missioon kestab nüüd kuni elate. Tubli töö. Võtke alt orust oma sinnajäänud kotid ja tulge tagasi Villasse. Võtke nüüd rahulikult, jooge vett. Ülesanne pole veel lõppenud," lisab Jason. Kuni pildid pole edastatud, ei ole midagi veel läbi. Lohiseme vaikides tagasi orgu. Lükkame selga sinna jäänud ülejäänud varustuse ja rühime tagasi Villasse, kus nüüd siis asume tehtud pilte töötlema, sest töökoht ju vajab pilte.
Tunni pärast on kõik läbi. Jason tuleb talli. "Nii, enne kui te pole korralikult söönud ja pesnud, ei vaata me teie pilte. Aega kaks tundi". Saame lõpuks pessu, higist tilkuvad kuulivestid auravad nüüd hoovis murul. See on läbi. JB ja Eric vaatavad me töid ja annavad nõu, mida ja kuidas lugu jutustada. Jim on tehtuga rahul: "Tublid olite!"
Kuum dušš tundub pärast kuute pesemata päeva sõnades kirjeldamatu. Tõeline nauding! Ja see söök… Olles kuus päeva vaid sõjaväesööki söönud, uhh! See oli tegelikult hea maitsega küll, aga grillitud lamba ja külma õlle vastu ei saa... Lõpuks siis tunnistused, käepigistused ja magus uni…
Tunnistan ilma igasuguse valehäbita, et seda koolitust oli mulle tarvis. Õppisin tiimitööd, esmaabi, ohtu märkama, pilte tegema, kadreerima, fotolugu teistmoodi tegema, suhtlema, aru saama, hindama, mõistma ja palju palju muud. Kehakaalus kaotasin kuus kilo, sammumõõtja järgi käisin 89 kilomeetrit. Olid head päevad, et surra, ent veelgi paremad, et elada.
2016. aastal valmis film Jason P. Howe töödest ja tegemistest. Telegraphis ilmunud lugu temast SIIN
Eric Bouveti kohta loe SIIT
JB Russeli tausta kohta loe SIIT
