VIDEO | Sarimõrvar Charles Manson suri California haiglas loomulikel põhjustel

Tänini sõnulseletamatu vägivalla ja hullumeelsuse sümboliks olev sarimõrvar Charles Manson suri Kerni maakonnahaiglas loomulikel põhjustel teatas USA California osariigi korrektsiooniamet.

1969. aasta suvel Los Angeleses seitse inimest tapnud Manson suri kohaliku aja järgi pühapäeval 83-aastasena, olles veetnud vanglas ligi pool sajandit, vahendab Associated Press.

Alates lapsepõlvest vanglauksest sisse ja välja käinud pisikurjategija Manson ümbritses end 1960. aastatel karismaatilise ja gurulaadse isikuna põgenike ja teiste kadunud hingedega ning saatis siis oma õpilasi tapma Los Angelese rikkaid ja kuulsaid. Süüdistajate väitel oli see katse kutsuda esile rassisõda, millise idee sai Manson ansambli The Beatles laulu „Helter Skelter” omamoodi tõlgendamisest.

Mõrvad tekitasid õudust kogu maailmas ning koos vägivallaga, mis puhkes hiljem 1969. aastal Rolling Stonesi kontserdil California Altamont Speedwayl, demonstreerisid need vastukultuuri liikumise ohtlikku narkouimas varjukülge ning näisid märkivat rahu ja armastuse ajastu surma.

Vaatamata veenvatele tõenditele tema vastu jäi Manson palju kära tekitanud kohtuprotsessi ajal 1970. aastal kindlaks, et on süütu ja süüdi on ühiskond ise.

„Need lapsed, kes tulevad teile nugadega kallale, need on teie lapsed. Teie õpetasite neid; mina ei õpetanud neid, ma lihtsalt püüdsin aidata neil üles tõusta,” ütles Manson kohtus.

Manson Family (Mansoni Perekond), nagu tema järgijaid nimetati, tappis viis ohvrit 1969. aasta 9. augustil näitlejanna Sharon Tate’i kodus. Need olid Tate ise, kes oli kaheksa ja pool kuud rase, kohvipärijanna Abigail Folger, staarjuuksur Jay Sebring, poola filmirežissöör Voityck Frykowski ja maavalduse hooldaja sõber Steven Parent. Tate’i abikaasa, poola filmirežissöör Roman Polański viibis tol ajal välismaal.

Järgmisel õhtul pussitati surnuks jõukas poepidaja koos naisega, Leno ja Rosemary LaBianca. Kuriteopaikadesse kirjutati verre „Pigs” („Sead”) ja „Helter Skelter”.

Kolm kuud hiljem vahistati üks Mansoni jüngritest muu kuriteo eest ja ta rääkis mõrvadest kongikaaslasele, mis viis Mansoni vahistamiseni.

Mansonist sai USA-s kurjuse kehastus.

Pärast kohtuprotsessi, mis kestis ligi aasta, mõisteti Manson ja kolm tema järgijat – Susan Atkins, Patricia Krenwinkel ja Leslie Van Houten – süüdi mõrvas ja karistuseks määrati surmanuhtlus. Charles „Tex” Watson mõisteti süüdi hiljem. Kõik pääsesid hukkamisest ja said eluaegsed vanglakaristused, kui California ülemkohus surmanuhtluse 1972. aastal kaotas.

Atkins suri vanglas 2009. aastal. Krenwinkel, Van Houten ja Watson kannavad endiselt karistust.

Veel üks Mansoni jünger, Lynette „Squeaky” Fromme püüdis 1975. aastal tappa USA presidenti Gerald Fordi, kuid tema relval tekkis tõrge. Ta istus selle eest 34 aastat vangis.

Manson sündis 1934. aasta 12. novembril Cincinnatis teismelisele emale, kes oli ilmselt prostituut. Pärast kümneaastast vanglakaristust tšekkide võltsimise eest 1960. aastatel palus Manson väidetavalt võime, et teda ei vabastataks, sest ta pidas vanglat koduks.

Manson vabanes San Franciscos hipiliikumise kõrgajal linna Haight-Ashbury piirkonnas. Ta oli siis 30. eluaastate keskpaigas ja hakkas koguma järgijaid, peamiselt naisi, kes võrdlesid teda Jeesuse Kristusega. Enamik olid teismelised, paljud olid pärit headest perekondadest, kuid olid vanematega tülis.

„Perekond” asutas lõpuks kommuunilaadse baasi Spahni rantšosse, kus Manson manipuleeris oma jüngritega narkootikumide, orgiate ja kummaliste loengute abil.

Mansonil oli muusikalisi ambitsioone ja ta sõbrunes rokkstaaridega, näiteks Beach Boysi Dennis Wilsoniga. Ta kohtus ka muusikaprodutsent Terry Melcheriga, kes elas samas majas, mille hiljem rentisid Tate ja Polański.

1969. aasta suveks ei olnud Mansonil õnnestunud oma laule müüa ning seda tõrjumist peeti hiljem vägivalla päästikuks. Manson kurtis, et Wilson võttis tema laulu „Cease to Exist”, tegi selle ümber lauluks „Never Learn Not to Love” ja salvestas Beach Boysiga Mansonit mainimata.

Manson oli sisse võetud Beatlesi muusikast, eriti lauludest „Piggies” ja „Helter Skelter”, mis tema sõnul ennustas maailma lõppu. Manson rääkis oma jüngritele, et „helter skelter tuleb maa peale ja rassisõda hävitab planeedi”.

„Kõik seostasid end meiega, kas see siis oli meie viga või mitte,” ütles hiljem mõrvade kohta laulu „Piggies” autor George Harrison. „Oli ärritav olla seostatud millegi nii räpasega nagu Charles Manson.”

Tunnistuse järgi saatis Manson oma jüngrid Tate’i mõrva õhtul välja juhisega teha midagi nõialikku. Staartunnistaja Linda Kasabian, kellele anti puutumatus, tunnistas, et Manson sidus LaBiancad kinni ja andis jüngritele käsu tappa. „Ma ei ole kedagi tapnud ja ma ei ole käskinud kedagi tappa,” väitis aga Manson ise.

USA tollane president Richard Nixon kuulutas kohtuprotsessi ajal, et Manson on süüdi, kas otseselt või kaudselt. Manson haaras hiljem ajalehe, kus oli esiküljel pealkiri „Manson süüdi, kuulutab Nixon”. Advokaadid nõudsid selle peale kohtuprotsessi kehtetuks kuulutamist, kuid nende taotlust ei rahuldatud.

Edaspidi hoiti vandekohtunikke 10 kuud ühes hotellis ning neid sõidutati kohtusse kaetud akendega bussides, et nad ei saaks kuskilt ajalehepealkirju lugeda.

Manson mõisteti hiljem süüdi muusik Gary Hinmani ja kaskadöör Donald „Shorty” Shea tapmise eest.

Aastakümnete jooksul on Manson ja tema järgijad käinud tingimisi vabastamise kohtuistungitel, kus nende vabastamistaotlused on korduvalt tagasi lükatud. Naised on väitnud, et on ümber kasvanud, kuid Manson ise lõpetas selle tegevuse, öeldes, et vanglast on saanud tema kodu.

Mansoni mõrvad on inspireerinud filme ja telesarju ning prokurör Vincent Bugliosi kirjutas mõrvadest menukiks saanud raamatu „Helter Skelter”.