Eestlane Kreeka haiglas praktikal: kiirabil on siin väiksem otsustusõigus — kõik veetakse haiglasse!

Delfi Noorte Hääle Tudengiblogi on sari, mille täidavad Erasmusega välismaale sõitnud Eesti üliõpilased ja kutseõppurid. Saame teada, millega nemad kaugel rinda pistavad ja kuidas võõrad maad noori ja tegusaid eestlasi vastu võtavad.
Oma lugu jätkab Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õppiv Kelly Kivirand, kes on Kreekas Papageorgiou üldhaiglas praktikal.

Eelmisel nädalal sai mul pool praktikat tehtud (jess) ning selle puhul mõtlesin kirjutada uue postituse haigla tegemiste kohta kuna mul on päris palju uusi kogemusi jagada.

Kuidas saada Kreekas õeks?
Esimestel praktikapäevadel ja tegelikult ka nüüd tuleb aeg-ajalt õdedega jutuks meie ja nende süsteemi erinevused ja sarnasused. Näiteks õpitakse Kreekas õeks täpselt sama kaua kui Eestis ehk 3,5 aastat, kuid peale seda tuleb Kreekas teha veel 6 kuud praktikat, mis Eestis puudub.

Kuna kooliaegsetel praktiktel saab haiglas vähe kaasa teha, sest päris õed on enamasti oma tööga liiga hõivatud ja mulle tundub, et pigem ongi kombeks lasta praktikantidel lihtsalt vaadelda, siis viimane 6-kuune praktika peaks andma tööks vajalikud algoskused. Minu kogemuste põhjal lastakse Eestis tudengitel pigem palju kui vähe toiminguid teha ning tihtipeale pakutakse võimalust ka mõnda huvitavamat arstiprotseduuri vaadata.

Samuti pole tööle saamine Kreekas kuigi lihtne, paljud värsked õed alustavad oma tööd erahaiglates, mis on siin halvem variant kui riiklik haigla. Häid kohti on vähe saadaval ja nii tulebki mõnel töötada aastaid erahaiglas. Samuti oleneb tulevane töökoht koolis saadud hinnetest- tublimatel õpilastel on võimalik saada parem töökoht, vähemalt sain niimoodi aru.

Kandideerimisel saab valida vaid linna ja valikkusse panna paar haiglat, osakonda õde ise valida ei saa, minu meelest töötas sarnane süsteem osakondade puhul ka Türgis. Eestis on see-eest õdedel täiesti enda valik kuhu nad tööle minna tahavad, aja ning hinnetepiiranguid seatud ei ole.

Süsteem haiglates — rohkem tööd, vähem võimu
Ka süsteemid haiglas on meie omast veidi erinevad, nagu iga riigi puhul ikka. Näiteks on jagatud EMO minu haiglas mitmeks alaosaks- patoloogia (haigused), kirurgia, uroloogia (urineerimisega seotud kehaosad), kardioloogia (süda), oftalmoloogia (silmad), ortopeedia (murrud, nikastused), laste EMO, acute ward (tõsisemad patsiendid, nt elustamised)- need väiksed alaosakonnad (igaühel on paar kabinetti) moodustavadki kokku ühe suure erakorralise meditsiini osakonna, mis on lahti iga 4 päeva tagant (teised päevad katavad teised haiglad).

Samuti kuuluvad EMO osakonna juurde ka eraldiseisvad osakonnad nagu päevakirurgia ja väikesed kirurgilised protseduurid, kus on omakorda erinevad valdkonnad nagu näiteks biopsiad (kasvajast testi võtmine), ilukirurgia (nt sünnimärkide eemaldamine) ja uroloogia. Mina olen eelnimetatud kohtades olnud kõigis v-a silma ja südame kabinettides.

Lisaks sellele olen aru saanud, et Kreekas on kiirabil väiksem võim kui Eestis, sest nad peavad tooma kõik patsiendid haigalasse, mis suurendab veelgi õdede koormust. Kui ma õigesti aru sain siis tavaline kogus EMO-s 24h jooksul on vastu võtta ligikaudu 1000 patsienti, millest tegelikult väga väike kogus vajab erakorralist abi. How crazy is that!?

Minu praktika- kas ma tulin siia vaatlema?
Ausalt öeldes ei oska ma kunagi oodata, milline päev mul haiglas tulla võib, mitte patisentide ja eriolukordade pärast vaid enamasti just alaosakonna ja mentori tõttu, mis/kes iga päev on uus. Minu jaoks oleneb kõik väga juhendajast- tihtipeale oleneb tema aktiivsusest ja tahtes mind õpetada ka minu aktiivsus ja tahe õppida.

On olnud reaalselt päevi, kus mu juhendaja pole minuga sõnakesti vahetanud ning on olnud päevi, mil olen saanud teha rohkem kui eelnevatel päevad kokku. On tulnud ette ka olukordi, kus mind tervitavad õed või arstid, keda ma üldse ei mäleta, sealhulgas meeldib mõnedel artistel vene keeles suhelda, mille peale arglikult lihtsalt noogutan. Peale mõningate toimingute tegemiste ja päris mitte nende ära unustamise kõrval on mul võimalus olnud päris palju vaadelda, mitte ainult protseduure patsientidega vaid ka üldist eluolu.

Ausalt öeldes toimub seal päris palju selliseid asju, mille peale minu õppejõud oleks sellise käitumise peale mind kolinaga eksamilt läbi kukutanud, näiteks on siin endiselt väga suur probleem kanda kindaid, eriti just vere võtmistel, üks päev tahtis isegi üks õdedest mu kinda katki rebida, et ma veene paremini tunneks- no thank you. Küll aga kasutatakse kindaid, mõnikord lausa topeltkindaid, kui tegemist on uriiniga seotud toimingutes.

Hunnikutes käevõrude, sõrmuste ning lahtiste juuste kandmine on samuti tavaline nähtus- sellised asjad suurendavad infektsiooni ohtu. Lisaks sellele on täiesti tavaline väga valjult rääkida üle osakonna või võtta kõrvalruumides vastu erinevaid patsiente ise kahte ruumi ühendavat ust lahti hoides …ja muidugi samal ajal valjult patsiendi probleemidest rääkides.
On olnud ka juhuseid, kus keset (arsti)protseduuri on samas ruumis viibiv õde vastanud oma telefonile, jututooni ja kõne pikkuse põhjal võib arvata, et tegemist on pigem era- kui tööasjadega.

Eesti praktikasüsteem on tudengisõbralikum
Kõige häirivam just praktika poole pealt on minu jaoks aga teistsugune praktikasüsteem, näiteks tuleb mul ise peale praktikapäeva lõppu koju küsida, mis minu jaoks on kuidagi nii ebaviisakas. Samuti tuleb ise meeletult palju huvi toimingute vastu üles näidata, mida pole üldse kerge teha.

Iga päev on uus õde juhendajaks, kelle tehnikat alles õpin tundma ja eriti raske on olukord kärmete õdedega, kes kõik töö ise ruttu ära teevad. Minu jaoks on Eestis juhendajad kuidagi tudengite sõbralikumad, kaasavad neid rohkem töösesse ja panevad piirid paika, samas on Eestis juhendajatele ette nähtud ka selleks vastav koolitus.

Hoolimata oma kiirest kohenamisvõimest on mõni asi peale kahte kuud siiski veider ning kohati tulebki endale väga kindlaks jääda, näiteks kinnaste kandmises.

Sellised ongi minu praktikapäevad- mõnikord surmigavad ja mõnikord asjalikud ning harivad.
Kuigi praegu sai kirja rohkem negatiivseid kui positiivseid külgi, siis tegelikult tahan rõhutada, et enamasti tehakse on tööd hästi, lihtsalt mõne nüansiga, mis mulle ei meeldi. Samuti ei taha ma selle postitusega öelda, et Eestis kõik perfektselt hästi oleks, kindlasti mitte, kuid on tõesti asju mis on paremad kui neil.
Pool teed on veel minna. I can do this!