Raamat: Erkki Tuomioja lekitas Kekkoneni ja Brežnevi vestluse sisu meediale ja valetas selle kohta ülekuulamisel
Värskelt ilmunud raamatu järgi pani Soome endine välisminister ja praegune parlamendiliige Erkki Tuomioja 1972. aastal toime tõsise kuriteo, lekitades salajase memo ja valetades ülekuulamisel.
Raamatu „Kremlin jalanjäljet” („Kremli jalajäljed”) järgi lekitas Tuomioja Soome ajakirjaniku kaudu salajase Zavidovo memo kolmele Põhjamaade massiteabevahendile ja valetas ülekuulamisel oma osa kohta lekkes, vahendab Iltalehti.
„Politsei ülekuulamisel valetamise eest peaks saama vanglakaristuse, aga selle asemel tõusis Tuomioja hiljem ministriks,” kommenteeris raamatu üks autoritest, Soome endine diplomaat ja riigiteaduse doktor, praegune Kaunase Vytautas Magnuse ülikooli professor Alpo Rusi.
Zavidovo leket peetakse Soome ajaloo üheks märkimisväärsemaks saladokumendi lekkimisjuhtumiks, mida võiks Rusi sõnul Soome mastaabis võrrelda Edward Snowdeni kuulsate NSA-leketega.
Rusi sõnul tahtis ta koos raamatu teise autori Jarmo Korhoneniga raamatus „Kremlin jalanjäljet” avada Soomes 1970. aastatel skandaali tekitanud Zavidovo lekke taustu, sest samad isikud, nagu parlamendiliige Tuomioja, tegutsesid nende sõnul taustal ka hiljem Rusiga seostatud spionaažisüüdistuste puhul.
Zavidovo lekete puhul oli küsimus selles, et Soome üritas luua suhteid läänega ja oli taotlemas vabakaubanduslepet Euroopa Majandusühendusega (EEC).
Nõukogude Liidule see mõte muidugi ei meeldinud, sest Moskvas kardeti Soome neutraalsuse ohtu sattumist. 1972. aasta augustis arutasid Soome president Urho Kekkonen ja Nõukogude Liidu juht Leonid Brežnev seda teemat tollases Kalinini (nüüd Tveri) oblastis Zavidovos.
Pärast Soome naasmist koostas Kekkonen vestlustest salajase memo, mille levitamine oli hoolega piiratud. Oma eksemplarid said teise seas peaminister Rafael Paasio, välisminister Kalevi Sorsa ja väliskaubandusminister Jussi Linnamo.
Parlamendiliige Tuomioja lekitas salajase memo siiski avalikkuse ette, kuid 1973. aasta õiguskantsleri ülekuulamisel valetas Tuomioja, et ei ole vahendanud andmeid ajakirjanikule.
„Ülekuulatav (Tuomioja) teatas, et ei ole andnud Högnäsile Dagens Nyheterist avaldatud andmeid ega tea, kust see oli need saanud,” öeldakse Tuomioja ülekuulamisprotokollis 1973. aasta 25. jaanuarist.
Alles 20 aastat hiljem, 1993. aastal tunnistas Tuomioja salajase memo andmete lekitamist Rootsi ajakirjanik Tor Högnäsile, aga ei öelnud ka siis, kust ise Zavidovo memo oma kätte sai. „Ma ei osanud üldse aimata kõiki tagajärgi, kui toimetasin oma rootsi keelde tõlgitud kokkuvõtte oma kätte saadud Zavidovo memost Högnäsile,” kirjutas Tuomioja 1993. aasta 30. septembril.
Zavidovo memo avalikustamine seadis ohtu Soome riigijuhtide usaldusväärsuse Nõukogude Liidu juhtkonna silmis. Samas ohustas see EEC kokkuleppe kinnitamist, mis oligi raamatu „Kremlin jalanjäljet” autorite sõnul materjali lekitanud ja EEC vastu olnud Tuomioja eesmärk.
Soome karistusseaduse paragrahvis 12 sätestatakse, et julgeolekualase saladuse paljastamisele ja vahendamisele järgneb vähemalt nelja kuu ja kõige rohkem nelja aasta pikkune vanglakaristus.
Rusi ja Korhoneni hinnangul oleks rahvaesindaja Tuomioja karistus pelgalt Zavidovo memo lekitamise eest olema reaalne vanglakaristus, mille juures oleks olnud süüd raskendav asjaolu eeluurimise ajal tunnistajana toime pandud valetamiskuritegu.
