Lugeja: tunnis matemaatikat ei oska, siis lahendatakse ülesandeid kodus, miks ei võiks sama nõuda ka kehalises kasvatuses?
On Eesti keele tund ja õpitakse tähti ja lugemist (muidugi ilmselt paljud tunnevad tähti ja oskavad veidigi lugeda). Üks õpilane nimega Juku aga ei oska. Ta õpib koos vanematega igal õhtul, kuid temal ei edene õppimine nii jõudsalt kui teistel klassi õpilastel. Järgmisel aastal on lapsed teises klassis ja kõik teised loevad soravalt, ainult Juku veerib. Teised õpilased naeravad Juku üle.
On kehalise kasvatuse tund ning õpetaja tutvustab veerandi lõpu poole kavas hindele olevaid tegevusi. Üheks neist on 250 meetri jooksmine. Eelproovimisel (et lapsed saaksid aimu, kui raske see distants on ning kui kiired nad praegu on) jooksevad kõige aeglasemalt kaks poissi: Mart ja Juhan (klassis on 12 poissi). Kuna Juhan ei taha halba hinnet saada, hakkab ta igal õhul jooksmas käima. Mart aga parema soorituse tarbeks midagi ette ei võta ja oma elukorraldust ei muuda (kodus istub arvutis ja liigub vähe). Jõuab kätte veerandi lõpp ning lapsed jooksevad hindele ühte staadioni ringi (250m). Klassis on lapsi vähe, kõik saavad korraga rajale. Viimaseks jääb Mart. Juhan aga saavutas klassis kolmanda koha. Juhan saab hindeks 5, Mart aga 3.
Kas tõesti on Jukult õigus nõuda paremat lugemist? Kas Mardilt ei tohigi nõuda rohkem füüsiliselt aktiivsust ja tema vanematelt temaga tegelemist?
Paika on pandud, mis vanuseks laps peaks roomama, kõndima, rääkima, et laps poleks arengus maha jäänud. Sarnaselt ka lugemisega. Kui laps teatud ajaks ei ole lugema õppinud, siis temaga tegeleb logopeed ja teised tugispetsialistid.
Kas ei ole õige ka sarnaselt käituda kehalise kasvatusega? Ei pea olema sunnismaine trenn, vaid lapsed võetaksegi kokku, kes pole piisavalt aktiivsed ja lastakse neil mängida jalgpalli, korvpalli ja muid liikumist soodustavaid mänge, kus lapsed saaksid ka piisava koormuse kehaliseks arenguks.
Kõik ei peagi olema sportlased, kuid mingid normid peaksid ikkagi olema. Kui laps ei suuda neid veel teha, siis võib harjutada. Matemaatikas ütleb õpetaja samuti, et kui ei saa veel piisavalt kiiresti aru, siis lahenda kodus ülesandeid iseseisvalt ja vajadusel õpetaja kontrollib neid.
Ei pea olema kõik kehalises viielised, nagu ka mitte kirjanduses. Sarnaselt mõnele teisele lugejale usun, et kehalises kasvatuses normide kaotamine muudab tunni üldse küsitava väärtusega tunniks. Esiteks lapsed, kes käivad juba trennis, ei näe sellel tunnil üldse mõtet (praegu saab vähemalt hindegi - kerge 5 igal veerandil). Need, kes trennis ei käi ja aktiivsed pole, need aga ei viitsi samuti tundides olla, sest see tunnike mängida on niikuinii mõttetu (praegugi nad ei pinguta, va kui on hindele asi teha).
Kindlasti nõustun, et kehalise kasvatuse tundide arv peab tõusma. Selleks peaks olema ikkagi 3-4 korda nädalas, kui õpetaja saaks lastega harjutada. Õpetada neid jooksma, hüppama, viskama. Kaks korda nädalas (mõnes koolis 1 kord, kui on tegemist paaristunniga) on liiga vähe, et oleks mingisugune piisav areng.
Seega minu soovitus on normid alles jätta, tõsta tundide arvu ning vastastel leppida, et matemaatikas edukas laps ei pea olema edukas kehalises kasvatuses ja kehalises kasvatuses edukas laps ei pea olema seda matemaatikas.
