Laevakaitsjad: vanglakord oli Indias karm, kuid saime tänu vanglaülemate rumalusele trellide taga nii mõndagi keelatut teha
Möödunud nädala lõpus avanes Eesti Päevalehel võimalus Indias Chennai linnas mitmel korral intervjueerida Eesti laevakaitsjaid. Kuigi meeste jutt oli avameelne, oli nii laevakaitsjate kui välisministeeriumi tungiv soovitus, et osad öeldud laused ei jõuaks veel siis leheveergudele, vaid võiks avaldada hiljem. Need öeldud laused puudutasid peamiselt India kohtusüsteemi ja elu Chennai vanglas, mille varem väljakäimine oleks võinud mõjutada meeste kojupääsemise võimalusi.
Nüüd, kui laevakaitsjad on jõudnud juba Frankfurdi lennujaama, võib need ootama jäänud mõtted avalikustada.
Oma Indias veedetud nelja aastat mäletavad mehed päevapealt detailselt ning nende jutust on aru saada, et nad on ennast rahvusvaheliste õiguste ja India seadustega peensusteni kurssi viinud. Järgnevad meenutused kinnipidamisest ja vanglaelust on kogutud intervjuudest laevakaitsjate Lauri Aderi, Andrei Gortšagovi, Vladislav Korshunovi, Raigo Kustmanni, Romal Obeltšaki ja Denis Suhhanoviga.
Ei saanud advokaati, tõlki ega konsulit
2013. aasta oktoobris peeti ettevõttele AdvanFort kuulunud laev Seaman Guard Ohio kinni India ranniku lähistelt, mille pardal oli kokku 35 laevakaitsjat, sealhulgas 14 meest Eestist.
"Kõigepealt meid peeti kinni ja hoiti seitse päeva sadamas. Siis tuldi järsku sinna ja taheti viia meid meditsiinilisse kontrolli, kuigi meil olid kõik vaktsiinipaberid olemas ja keegi meist ennast halvasti ei tundnud Sõit pidi olema polikliinikusse, aga viidi hoopis politseijaoskonda. Meil ei olnud seal ei advokaati, tõlki ega konsulit kõrval, keda me nõudsime. Me ei saanud midagi. Inimese arreteerimiseks on vaja teha neile seaduse järgi selgeks, milles neid üldse süüdistatakse, aga seda jällegi ei tehtud," meenutas Raigo Kustmann 2013. aasta sündmuseid.
Kustmann ja Roman Obeltšak on täiesti veendunud, et nende kinnipidamine oli seotud kohalike võimude sooviga pressida USA ettevõttelt välja suures summas altkäemaksu. Olukord, mis oleks pidanud lahenema kiiresti, läks aga ühel hetkel nii viltu, et päädis meeste vangistamisega.
"Eks meid selle mõttega ka ju arreteeriti, et saada altkäemaksu. Me ei saa seda praegu kuidagi tõestada, aga firma käest küsiti altkäemaksu seitse miljonit dollarit. Hiljem üritati seda teha ametlikumalt ja küsiti kohtu kaudu trahve umbes 6,5 miljoni dollari ulatuses," rääkis Obeltšak.
"Alguses meile öeldi, et järgmisel päeval saame juba edasi sõita, aga selleks tuleb panna oma nimi ja allkiri ühele paberile. Aga see paber oli tühi A4 paber, kuhu polnud mitte midagi kirjutatud. Nad ütlesid, et kui me ei kirjuta oma allkirju, siis nad tekitavad meile probleeme. See ei olnud mingi dokument, vaid nad võisid sinna allkirjade ümber kokku kirjutada mida tahavad. Siis me panimegi sinna oma allkirjadeks Mickey Mouse ja Adolf Hitler jne. Nad ei saanud mitte midagi aru," lisas Obeltšak.
Kustmann pani oma nime asemel paberile kolm risti. "Siis need mehed arutasid seal, et kas see läheb ametkondades läbi. Otsustati, et kõlbab küll," sõnas Kustmann. "Mitte üheski edasises ametlikus dokumendis ei suudetud isegi meie nimesid õigesti kirjutada. Igale tamiilikeelsele paberile kirjutasin ma alla, et antud dokument on mulle arusaamatu. Loogiliselt võttes oleks pidanud iga uurija või ametnik vaatama, et sellist paberit ei saa kasutada," lisas ta.
Obeltšak näeb kogu nende juhtunu taga kaugemat põhjust, mis on seotud piraaditõrjeoperatsioonidega India ookeanil.
"India merevägi osales ka nendes operatsioonides, aga nad ei saanud hakkama ja löödi minema. Nad siis hoidsid kogu selle asja vastu viha. Ja kui piraadiküttide laevad lähedale sattusid, siis nad said meid selle eest karistada. Meile ütles kohtunik, et ta pani meie karistuse täismääras, et me oleme targad inimesed ja me peame aru saama, mida me tegime ja kus me oleme," meenutas Obeltšak.
Kohtunik: see on ju kaaperdamine!
Päeva, mil India piirivalve Seaman Guard Ohio juurde sõitis, mäletavad Kustmann ja Obletšak hästi. "Nad tahtsid, et me viiksime laeva sadamasse. Me ütlesime, et meil ei ole vaja seda teha, aga kui nad tahavad, siis nad võivad seda isiklikult teha. Siis tuli loots laeva peale koos kahe relvastatud mehega. Juba see on rahvusvahelise seaduse rikkumine," rääkis Obeltšak.
"Kui kohtunik Tuticorini kohtus küsis neilt, et kas need mehed laeva peale minnes nägid meie käes relvi, siis nad vastasid, et ei näinud. Ja siis küsis kohtunik, kas nad suunasid oma relvi meie peale ja nad vastasid jah. Seepeale võttis kohtunik kahe käega peast kinni ja ütles: "Kas te ise ka saate aru, mis te tegite? See on kaaperdamine!""
Kustmanni meenutuste kohaselt oli kohaliku prokuröri mõjukaim argument kohtus see, et laevakaitsjad oleksid justkui uinuvad tiigrid. "Et siis praegu oleme uinunud, aga mis saab siis, kui me India vetesse sisse sõidame, ärkame ja hakkame tulistama," meenutas ta.
2014. aastal tekkis olukord, kus mehed olid küll õigeks mõistetud, kuid olid kautsjoni vastu vabastatud. Sel ajal ei olnud neil käes mitte ühtegi dokumenti, mis tõestaks nende isikut või Indias viibimise aluseid. Aeg-ajalt aitas altkäemaks.
"Me olime ilma passita, ilma dokumentideta. Ei kohalikud ega välisministeerium ei rääkinud, mis me tegema peaksime. Meil polnud võimalik tõestada, mis alusel me Indias üldse oleme. Vahel kui politsei küsis dokumente, siis mõned mehed said nende pihtide vahel ära läbi altkäemaksu andmise. Ka siis ei tahetud meiega tegemist teha, kui me ütlesime, et meie dokumendid on kohaliku salapolitsei käes. Nende asjadesse ei taha keegi oma nina toppida," sõnas Obeltšak.
"Meid oleks tegelikult võinud viisarežiimi rikkumise eest viia vanglasse," lisab Kustmann.
Vanglakord oli karm, kuid sai teha ka keelatut
Kustmanni ja Obeltšaki jutuga nõustus ka Lauri Ader, kes tunnistas, et ilmselt oli kogu laevakaitsjate protsess poliitiliselt laetud ja tingitud kas sellest, et nende tegevusala oli kellelegi pinnuks silmas või ei saanud õiged inimesed õigel ajal piisavalt raha. Ader meenutas aga, et kuigi vanglakord oli Indias karm, said laevakaitsjad trellide taga nii mõndagi keelatut teha. See oli osalt ka kohalike vanglaülemate rumaluse teene.
"Seal saab igasugu asju omada, kui sa tegelikult väga tahad. Näiteks olid mul seal poksikindad ja piip, mis olid keelatud. Aga me tegime seal ise endale ka pärmist, rosinatest ja õuntest alkoholi. See oli selline veinisarnane jook. Kui oleks vahele jäänud, siis oleks muidugi jama olnud, aga meil vedas. Kohalikke otsiti läbi iga nädal, aga meid ainult kolm korda. Vanglaülematele oleks vinud vabalt öelda ka, et see vein on jalapesuvedelik ja nad oleksid uskunud. Nad ei olnud väga targad. Nendega tuli osata õigesti ümber käia ja õigel hetkel nende tähelepanu kõrvale juhtida. Me saime samamoodi vanglasse suitsu sisse. Ema saatis mulle paki ja seal oli ka tubakat. Vanglaülem küsis, mis see on ja ma pistsin talle hoopis teise asja pihku, et kas see on lubatud ja siis ta jäi juba seda vahtima," rääkis Ader.
"Me saime seal olla oma aja peremehed ja ise teadsime mis teeme. Me olime oma kambris ja teiste vangidega eriti kokku ei puutunud. Mõni päev võis mööda minna nii, et valvurit ei näinudki," meenutas Vladislav Korshunovi.
Alguses oli vanglas teine vanglaülem, kes suhtus meestesse rangemalt. "Ta oli jutu järgi kõrgem ohvitser, aga kui temalt küsiti, et miks ta paljajalu käis, siis ta solvus ja hakkas vimma kandma meie peale. Seepeale ta lõhkus meie esimese jõusaali ära," rääkis Korshunov.
Õige pea viidi ilma saabasteta ohvitser aga teise osakonda üle, sest ta sai süüdistuse ühe vangi surnuks peksmises.
"Eks see India on paras imederiik. Mind ajas kõige rohkem närvi, kui mulle saadeti Eestist pakk, mis läks niigi maksma 300 eurot ja siis tuli kohalik postiljon ja küsis veel 2000 ruupiat peale (u 30 eurot). Mis kohas maailmas veel küsib postiljon altkäemaksu? Esimene kord vanglas olla oli hullem, sest siis ei teadnud, mis seal ees ootab. Teine kord minnes juba teadsime, mis ootab, millised on protseduurid, kuidas asjad käivad ja siis oli juba selge, millal tuleb enda eest seista ja osata õigel ajal häält tõsta," sõnas Korshunov.
"Me sõdisime nendega, et nad seal meie sektsioonis vähemalt avalikult silma all enam ei urineeriks ja hakkaksid wc-d kasutama. Sellisest kasvatamisest oli päris palju kasu, et me võtsime neil rinnust kinni ja viisime wc-sse. Nagu kassipojal panid pea sinna, päris sisse ei toppinud, aga piisavalt, et näitasime neile ära, kus see auk on," rääkis Ader.
Eile tuli teade, et 14 Eesti laevakaitsjat said väljasõiduload kätte ning riigist väljumisel takistust ei ole. Mehed olid Indias vangis ning nö vabakäiguvangina kokku neli aastat. Täna pärastlõunal on mehed juba Frankfurdis ootamas lendu Tallinna ning jõuavad Eestisse täna hilisõhtul.
