Erinevates kohtuastmetes pendeldanud koolikiusu juhtum sai lõpu riigikohtus: ringkonnakohtus vastutusele võetud linn pääses süüst
4. oktoobril 2011. aastal leidis ühes Tallinna koolis aset intsident, kus neli teise klassi õpilast vägivallatsesid kaasõpilase kallal, hoides teda juustest ja kätest kinni, et üks neist ohvrit peksta saaks. Juba mitmest kohtuastmest läbi käinud menetlus jõudis lõpuks riigikohtuni, mis vabastas kooli juhtunu osas süüst.
Poolteist minutit kestnud vägivald toimus eriti alandavalt - üks õpilane hoidis ohvrit juustest, teine kätest. Kolmas peksis ja neljas filmis sündmust mobiiltelefoniga - lisaks jäi tegevus ka turvakaamera salvestisele. Peksmist ei lõpetanud ka õpetaja, kes toimuvat nähes peatus, kuid ohvri sõnul otsustas ta mitte sekkuda - ei sõnaliselt ega füüsiliselt. Õpetaja möödus ja sisenes klassiruumi.
Arsti väljastatud tõendi kohaselt sai ohver pealaenaha pindmise vigastuse, rindkere tagaseina lahtise haava, õla ja õlavarrekontusiooni ja keskmisele sõrmele lahtise haava, kuid kõigele lisaks oli kaebaja hinnangul lapsele intsidendist tekkinud posttraumaatiline stress ja sügav depressioon, mis süvenes õpetaja ükskõiksuse tõttu.
Peksmise ohvril oli varasemalt diagnoositud ka astma, mis võika sündmuse järel on kujunenud raskeks puudeks. Kuu aega peale peksmist koolis viidi näiteks laps astmahoogude tõttu haiglasse.
Kohus ei avaldanud kooli ega sündmuse osaliste nimesid, kuid avaldatud on sündmuste käik.
3. oktoobril 2014, kolm aastat peale peksmist kooli koridorides esitati peksmise ohvri nimel kaebus Tallinna halduskohtule sündmusega seoses mittevaralise kahju hüvitamise nõudes, mille pidanuks tasuma Tallinna linn kui kooli pidaja.
Argumentidena toodi välja, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) kohaselt tagab õpilase koolis viibimise ajal tema turvalisuse ja tervise kaitse kool ning intsident sai juhtuda vaid kooli tegevusetuse tõttu. Arvestades, et õpetaja olukorda ei peatanud, said vägivalla tarvitajad signaali, et nende tegevus on õiguspärane.
Et kool jättis juhtunule reageerimata - ei karistatud süüdlasi ega koraldatud ümarlauda lastevanemate vahel, alandati kaebuse kohaselt ohvri väärikust. Kooli juhtkond võttis hoopis ohvri ja tema vanema suhtes süüdistava hoiaku.
Kuid halduskohus jättis poolteist aastat hiljem, 28. märtsil 2016. aastal kaebuse rahuldamata ja mõistis ohvrilt linna kasuks välja menetluskuluna 50 eurot, mis oli linn kulutanud tõlgi jaoks, et üle kuulata tunnistaja.
Halduskohtu hinnangul ei esinenud kooli tegevuses õigusvastasust. Nimelt nähtub turvakaamera salvestiselt, et õpetaja peatus poiste juures, ütles neile midagi ning liikus edasi klassi. Salvestisel puudus heli ning sealt ei nähtu, et õpetaja pidi aru saama, et tegemist ei ole mängulise olukorraga. Samuti ei ole kohtu hinnangul usutav, et laps palus õpetajalt abi. "Olukord väljus mängu raamidest ajal, mil keegi sellele reageerida ei saanud, kuna ühtegi täiskasvanut kooli koridoris parajasti ei viibinud," seisab otsuses.
Samuti puudusid kohtu hinnangul tõendid, et tekitatud tervisekahjustused avaldasid pikaaajalist mõju. Kooli tegevus oli otsuse järgi aga õiguspärane, sest toimusid vestlused psühholoogi ja klassijuhatajaga ning ka kaks koosolekut. Ka Tallinna haridusamet saatis vabanduskirja. Et ohver läks poolteist kuud hiljem teise kooli, ei saanud kool temaga edasi tegeleda. Samuti selgus, et lapsevanem oli keeldunud ümarlauast ja võimalusest rääkida toimunust lastevanematega.
Kaebaja palus aga apellatsioonkaebusega halduskohtu otsus tühistada, mida Tallinna ringkonnakohus ka aasta hiljem 22. juunil tegi. Samuti otsustas ringkonnakohus, et Tallinna linn peab mittevaralise kahju katteks kandma ohvrile 500 eurot ning 1575 eurot menetluskulude katteks.
Ringkonnakohtu hinnangul oli kiusu all kannatanud laps keskmisest probleemsem ja teistsugusem ning kool oli nendest probleemidest teadlik ja pidanuks kõrvalekalletega tegelema koheselt.
Tõenditest nähtus kohtu hinnangul, et laps oli langenud süsteemse koolikiusamise ohvriks, mis õnneks laste vanust arvestades ei saanud väga pikalt kesta. Samuti on kohtuotsuses kirjas, et intsidendi puhul oli tegu konkreetse plaaniga kaebajat peksta, mitte temaga mängida. "Tõsidust lisab fakt, et kogu situatsiooni filmiti," seisab lahendis.
Kiusu all kannatanud lapsel oli enne juhtumit diagnoositud astma.
Tõenditest nähtub, et trauma koolis võis provotseerida astmahoogude teket ning praeguseks on astmast kujunenud välja raske puue.
Kui kool oleks oma PGS-st tulenevaid ülesandeid hoolikalt lapse parimat huvi arvestades täitnud, olnuks kahju lapse vaimsele heaolule ja tervisele väiksem. Seega oli ei olnud lapse vaimne heaolu ja tervis kooli süül tagatud parimal viisil.
Ringkonnakohtu otsusele esitas kassatsioonkaebuse Tallinna linn ning palus jätta jõusse siiski halduskohtu otsus. Nüüd võttis asja menetlusse riigikohus, kes tühistas ringkonnakohtu otsuse ning jättiski jõusse halduskohtu otsuse. Halduskohtu väljamõistetud tõlgikulud 50 euro ulatuses jäid endiselt kaebaja ehk intsidendi ohvri kanda.
Riigikohtu pressiesindaja Merje Talviku kommentaar:
Halduskohus jõudis tõendeid hinnates järeldusele, et kool ei saanud ära hoida juhtunut ja hilisem kooli reageering vastas soovituslikele koolivägivalla juhtumite lahendamise juhistele.
Ringkonnakohus aga vaatas asja laiemalt ja leidis, et laps oli probleemne ning et kool oleks pidanud probleemi juba varem märkama. Kuid ei lapsevanem ega tema advokaat ei soovinud, et süsteemset kiusamist uuritaks põhjalikumalt.
Ehkki kohus seda korduvalt küsis, jäid nii lapsevanem kui advokaat esialgse kaebuse juurde – et kohus tegeleks vaid konkreetse 2011. aastal oktoobrikuus toimunud vägivallajuhtumi hindamisega.
Kuna kohus saab lahendada vaidluse ainult nendes piirides, nagu kaebaja kohtu ette toob, ei jäänud Riigikohtul muud üle, kui kaebuse piiridest väljunud ringkonnakohtu otsus tühistada. Riigikohus tõdes, et ehkki kaklus leidis aset kooliseinte vahel ning laps võis olla ka süstemaatilise kiusamise ohver, pole Tallinna kooli antud juhtumi puhul milleski süüdistada.
