DELFI VIDEO | Laevakaitsja Lauri Aderi ema peagi lõppevast pikast ootusest: uskusin alati, et õiglus võidab!
Täna hilisõhtul Eestisse jõudva laevakaitsja Lauri Aderi ema Maret Veikat läheb peagi koos tütrega Tallinna lennujaama pojale vastu. Tunne on rahulik ja meel hea ning hinges on tänutunne Eesti välisministeeriumi tegevusele eriti viimaste nädalate jooksul.
Pääskülas oma tütre juures poega oodates on Maret Veikat väga rahulik ning kapsas juba ahjus. Neli pikka stressirikast aastat saab peagi läbi, sest veidi enne südaööd maanduvad kõik 14 Indias õigeks mõistetud laevakaitsjat Tallinna lennujaamas. Eilsele lennule Chennaist Frankfurti elas Veikat kaasa lennuradari kaudu kuni varaste hommikutundideni.
"Ega mul teistmoodi tundeid hetkel olegi, sest poissi on juba sada korda tervitatud. Kuigi eks otse ja uuesti kallistades on kindlasti hea tunne. Kahe käega hoiad kinni ja tunned, et ta on kodus, meie maamuna peal" kirjeldas Veikat oma tundeid viis tundi enne poja nägemist.
Aderi ema tunnistab, et on terve viimase nädala vältel üsna vähe maganud. Hästi magas ta ööl enne eelmist esmaspäeva, kui teatati kohtuotsus, kuid pärast seda on uneaeg olnud napp. "Suhtlemine käis 14 mehe lähedasega, aga ka brittidega ja kohalike India sõpradega, kes on nende aastate jooksul tekkinud. Jälgisime varajaste hommikutundideni lendu ning alles paar tundi pärast lennuki maandumist sai poeg minuga ühendust võtta".
Veikat ütleb, et oli meeste kojujõudmises kindel juba sel päeval, kui teatati otsuse väljaütlemise kuupäev. "Teadsin, et nüüd on otsus tehtud ja edasine on vaid asjade paberile panemine. Oskasin siis juba sisetunde järgi ja loogilise mõtlemisega öelda, mis järgmiseks sünnib. Alates vanglast väljumisest kuni tänaseni on kõik läinud hämmastavalt ladusalt, ma poleks uskunud sellist kiirust. Au ja kiitus meie välisministeerimile!"
Suur tugi asekantslerilt
Ministeeriumi asekantsler Annely Kolk külastas Veikati sõnul mehi ka oktoobri lõpus ning Lauri Ader ütles tookord emale, et külaskäik andis talle palju jõudu juurde. "Poeg kirjutas mulle, et Kolk on fantastiline naine - pealtnäha habras, aga jõulise olemusega - ja tema toob meid siit vanglast kindlasti välja!"
Veikat ise nägi viimati poega juulikuus, kui käis tal koos teise laevakaitsja ema Leelo Tõnisaarega Indias külas. Ader sai nimelt 1. juulil 40-aastaseks. "Otsustasin, et lähen ja kallistan poega. Olime nagu lõbusal piknikupeol, naersime valju häälega ja kallistasime. Pisaraid polnud. Minule andis see külaskäik palju jõudu, kolm kuud elasin nagu pilvedes. Poiss nägi väga hea välja - sportlik, lõunamaise jumega, rõõmsameelne".
Nelja aasta jooksul andis Veikatile jõudu enim usk sellesse, et mehed on õigel teel ning et õiglus võidab. "Teadsime, et nad pole absoluutselt midagi valesti teinud. Aitas ka see, et meedia seda teemat kajastas. Saime palju poolehoidu täiesti võõrastelt inimeselt. Näiteks tuli mulle minu toonases elukohas Paldiskis tänaval vastu võõras inimene, võttis ümbert kinni ja kallistas ning võttis rahakotist 50 eurot. Ütles, et teab, et mul pole nii palju raha, et pojale külla minna ning palus raha vastu võtta".
Mis puudutab meeste edasisist elu Eestis, muresid töö leidmisega ja olmeprobleeme, siis Veikat on väga õnnelik selle üle, et välisminister Sven Mikser taotleb valitsuselt meeste võla kustutamist. "Kivi langes südamelt. Poistel on kindlasti tänu sellele ettepanekule elurõõmu rohkem. Töö leitakse ikka kergemini, kui ollakse optimistlik. Usun, et ka minu poeg saab hakkama, ta teab, mida tahab teha, kaks kätt otsas, mõistus olemas. Ta läheb edasi."
Veikat usub, et väga palju hoidis elus ka meeskond. Nii vangis kui ka väljaspool vanglat. "Eks neil ikka oli nelja aasta jooksul olla erimeelsusi, aga kui oli vaja rühma, kes ennast ja teisi kaitseks, siis see tiim on äärmiselt tugev ja karastatud".
