Vahetustudeng Portugalis: nii palju riigipühi! Pole ime, et inimesed siin õnnelikumad on!

Delfi Noorte Hääle Tudengiblogi on sari, mille täidavad Erasmusega välismaale sõitnud Eesti üliõpilased ja kutseõppurid. Saame teada, millega nemad kaugel rinda pistavad ja kuidas võõrad maad noori ja tegusaid eestlasi vastu võtavad.
Oma lugu jätkab Reti Kokk Tartu Kõrgemast Kunstikoolist. Reti õpib Portugali Porto linna kunstikoolis.

Esmaspäev

Kool. Õpetaja hilines circa 20 minutit, ei olnud väga üllatav. Teeme grupitööna filmi ja näitasime õppejõule oma töö esimesi vilju. Ta ei paistnud väga õnnelik ei meie ega ka teiste gruppide tööde üle. Ei tea, kas see on mingi tema strateegia, et meid veel rohkem pingutama panna või ongi me töö vilets? Samas, mida sealt ikka oodata, kui me pole isegi rolle korralikult ära jaganud – kõik on korraga stenaristid, produtsendid ja režissöörid. Ainult kaamera on õnnestunud mul sujuvalt enda käes hoida. Aga jah, kogu see tööprotsess on väga kaootiline olnud. Me film vajab rekvisiitidena palju lilli ja nendega seotud esemeid. Pidime pühapäeva hommikul kell 10 kohtuma, veerand tundi varem selgus, et neiud, kes lillepoest läbi minema pidid, ei näinud oma teel ühtegi lillepoodi ja ma jooksin lähedalasuvasse parki, et salaja põõsastelt mõned näpata, samal ajal endale kogu aeg korrates: “keegi ei tunne mind siin, ma võin teha mida tahan, olgu nii piinlik kui tahes”. Kunsti nimel. Ma loodan.

Naljatasin eelmises postituses, et annan teada, mitu portugallast läheb vaja, et köögi laelambi pirn ära vahetada. Vastus on kolm. Redel seisis köögis pool päeva, õhtul oli üks mees redelil, naine ulatas talle asju ja klõpsutas lülitit ning kolmas mees kõndis edasi-tagasi ja rääkis valjult telefonis.

Teisipäev

Vaba päev! Magasin vist oma elu rekordi – pea 11 tundi jutti. Ma ei teadnud, et see võimalik on. Kuna ilmad on juba üpris jahedad – hommikuti vaid paar kraadi – ja mu toas pole kütet, on teki all olemine, jope kandmine või kuuma duši alla minek ainsad võimalused, kuidas end soojana hoida. Õnneks on päike pidevalt väljas, teisipäev oli üle pika aja üks esimesi uduseid päevi.

Tegin hommikul koolitöid ja peale lõunat läksin pildistama üht kohalikku noormeest, kes Erasmuse Facebooki grupis portreefotograafi otsis. Proovin alati inimesi piltidel naeratama saada paludes neil mõelda millelegi toredale. Laste-naiste puhul pakun näiteks välja, et nad mõtleks näiteks hästi armsatele kassipoegadele või millegi magusa söömisest vms. Meeste puhul toovad enamasti naeratuse suule autod-motikad-sport. Kuna too noormees oli väga tõsine, siis proovisin ta rääkima saada, mis talle meeldib, ise samal ajal klõpsides.
“Nii, mõtle nüüd millelegi vahvale, näiteks sõpradega dringile minekule või midagi.”
“Ee, ma ei joo üldse.”
“Hmm, aga sulle kindlasti meeldivad motikad, eks?” (Ta kandis nahktagi.)
“Mitte eriti.” (Endiselt naeratuseta)
“No aga midagi peab sulle ju ometi meeldima. Mis sind rõõmsaks teeb?”
“Mu töö.” (Naeratab.)

Eestis vist sellist vastust just tihti ei kuuleks. Selgus, et ta töötab Algarves baarmanina. Äge.

Hiljem kohtusin Gintare ja Zuziaga, et järgmiseks päevaks peotoitu hankida.

Kolmapäev

Kool. Saime näppida Dji Ronin steadycami ja kraanat. Äge. Laenutasin koolist korraliku (loe: kaalult raske) videostatiivi ja LED-paneeli koos valgusstatiiviga, et neljapäeval uuesti grupitöö jaoks filmida saaksime. Video/foto õpingute üks tähtsaim osa on ilmselt asjade tassima õppimine. Kogu aeg on vaja midagi kuhugi tassida.

Kuna Martina me Pinhao reisipundist uuel nädalal tagasi koju sõidab, otsustasime talle kolmapäeval minu juures üllatus-lahkumispeo korraldada. Lõunatasin kodus ja läksin siis tagasi kesklinna, et õhtuseks olemiseks sushit osta ja mingi madrats hankida, et Gintare ööseks minu juurde jääda saaks. Tema elukohas lastakse uksest sisse kuni kella 23ni, kui selleks ajaks kodus pole, siis võid alles hommikul tulla, aga vähemalt on tal küte. Õhtu oli tore ja inimesi täis tubagi palju soojem kui muidu.

Neljapäev

Vaba päev! Sest reede on taas mingi riigipüha ja seega otsustas neljapäevase tunni õppejõud, et jätame selle tunni ka ära. Ja niimoodi kaks nädalat jutti, kuna järgmine reede on ka riigipüha. Pole ime, et inimesed siin palju õnnelikumad on. Keegi kohalikest rääkis mulle, et varem oli riigipühi ka nädala sees, aga kuna portugallased näiteks neljapäevase riigipüha puhul ka reedel tööle ei ilmunud, tõsteti kõik pühad esmaspäevadele või reedetele. Kas see on tõsijutt, seda ma ei tea, aga kõlab vahvalt.

Kuigi kooli polnud, ei tähendanud see, et midagi tegema ei peaks. Plaan oli uuesti filmida esmaspäeval õppejõule näidatud videoklipid. Pidime kohutma juba kell 9 hommikul. Veerand tundi varem hakkasid jamad jälle pihta: üks magas sisse, teine unustas vajaliku rekvisiidi maha, meil polnud jälle lilli ja kõik näis metsa minevat. Ughh. Pärast pooletunnist sõnumite teel jauramist saime suurema osa seltskonnaga siiski kokku, mängisime oma algse plaani ümber ja otsustasime minna filmima surnuaeda. Surnuaiavahilt luba küsides selgus aga, et seegi pole lihtne – pidime loa saamiseks neile e-maili saatma. Nendele vastamine võtab siin üldjuhul aega, filmida oli vaja aga kohe. Niisiis me improviseerisime – leidsime ühe mahajäätud hoovi kivimürakatega. Tegime ühest vajaliku hauakivi, millele teksti lisame järeltöötluses ning filmisime nurkade alt, mis ümbrust eriti ei kirjelda. Hiljem mõned päris surnuaia kaadrid juurde ja voila. Midagi head sealt ilmselt ei tule, aga vähemalt saab tehtud. Selle kursuse eest saab 9EAP’d (!), oleks jama kui see võlgu jääks.

Õhtul tegime väikese fotosessiooni Martinaga ning meiega liitus ka Anina, et mõned klõpsud filmile teha.

Reede

Vaba päev! Sest nüüd oli õige riigipüha päev. Askeldasin hommikul kodus koolitöödega ja vaatasin filme. Õhtul toimus Aliadose väljakul jõulutulede süütamine. Liiklus oli kinni pandud ning kõik kohad olid rahvast murdu täis. Kell pool kuus (täpselt, kusjuures) kustutati kogu tänavavalgustus ja süüdati ilutulestiku saatel kuusk ning kõik muud jõulukaunistused. Vahva on see, et ma ei ole siin ühtegi päris kuuske näinud. Kõik “kuused” on valgusinstallatsioonid ja keegi ei paista selle peale kuri olevat (erinevalt näiteks sellest, mis Rakveres kuuse ümber toimumas on).

Nädalavahe

Sõitsime poolspontaanselt Geres’i. Vau. Lihtsalt vau. Jõudsin alles paari tunni eest koju ja pean kõike olnut veel veidi seedima ning ehk sellest millalgi eraldi kirjutama… Aga paar telefoniklõpsu ütleb vastu juba palju: