„Otsige kollast postkasti,” annab Pille juhised, kuidas Tõutsi külas orienteeruda. Talvises lumevatis, mis Lõuna-Eestit katab, peaks see küll kerge ülesanne olema, aga külatee ääres paistavad kõik postkastid üha kollasemad. Küla tundub juba lõppevat, kui teenurgal pilk lõpuks ühe püüab. Sellest juba mõnesaja meetri kaugusel mööda puuderida laotub keset valget välja Öödre talu. Kollane nagu postkastki, kaugele ei kiiska, aga kui märkad, siis pilku enam ära ei pööra. Vastu jalutavad karu mõõtu koer ja peremees Peeter.

Toas ootab kaetud toidulaud ja ruumi keskel soojalt prõksuv ahi. Kõik muu kasvab ümber ahju: voodid, köök, diivan. „Vanasti ei olnud meil ühtegi ust,” ütleb Peeter. „Kuid siis sai tualetile pandud, kuna siin oli suurem kokkusaamine ja palju võõraid inimesi.” Toas liigub kolm kassi ja nemadki on märk Öödre talu avatusest – lasevad end lastel väntsutada ja kõigil paitada, on usaldavad ja sõbralikud.

Talu seinal ripub kaks pilti eri presidendiga. Üks koos Toomas Hendrik Ilvesega, kui Peetri ema valiti 2008. aasta emaks. Teine koos Kersti Kaljulaidiga, kui Pille oli Valgamaa 2017. aasta ema.
Tänavu pärjati Pille Valgamaa aasta ema tiitliga, ka Peetri ema on seda tiitlit kandnud...
...Peetri emale andis aasta ema tiitli 2008. aastal eelmine president Toomas Hendrik Ilves.
Pille ja Peetri lugu algas 1990. aastal Tartus, kui nad koos ülikooli bioloogiat õppima astusid. „Olime Narva maantee ühikas koos. Mina olin pööningul ruumis 741 ja Peeter 641, keldris,” meenutab Pille. „Koos korjasime malevas kartuleid, tegime ühikas süüa ja hakkasime lähemalt suhtlema. 1992. aastal pani suhtele pitseri häälega reisimine Austriasse, mägilaagrisse erosioonitõkkeid ehitama,” räägib Peeter ja kantseldab süles istuvat ühte oma seitsmeaastastest kaksikutest. Kas oli ta nüüd Minna-Mari või Lenna-Mari – pererahvas ise teeb küll vahet, aga võõras eristab neid vaid riiete järgi.
Pille ja Peeter 1992. aastal Austriast tagasi Tartus. Reisipisik on perekonnas endiselt sees, nüüd ka Kangru lastes.

„Ükspäev tuli Peeter uksest sisse ja ütles, et on tõlki vaja. Mina rääkisin natukene saksa ja mu toakaaslane inglise keelt,” meenutab Pille, miks pöidlaküüdiretk Austriasse ette võeti. Esialgu plaaniti reisida Valgevene ja Ukraina kaudu, ent sealt neid läbi ei lastud. „Valgevenest ei saanud üle, öeldi, et pahad eestlased, iseseisvujad, ja saadeti tagasi. Niisiis läksime Poola kaudu”.

Ajalehekuulutuse kaudu õpetajaks

Peagi sündis Peetri ja Pille esimene laps Liis ja Pille lõpetas ülikooli. See tähendas, et pidi tööd otsima. 1996. aastal helistas Pille Tartu koole läbi. „Otsisin endale pärast ülikooli lõppu tööd. Mitte kuskil polnud mind vaja. Õnneks ämm märkas Postimehes kuulutust, et Pühajärvele otsitakse õpetajat,” räägib ta.

Selleks ajaks oli Liis juba kaheaastane ja noorele perele oli uude kohta kolides ka elukohta vaja. „Kui Pühajärvele tulime, polnud kuskil elada,” meenutab Peeter. „See oli meie tingimus, et elamine peab olema.” Äsja oligi direktorile ehitatud korter, kuhu pere asuda sai.
Pille ja Peeter abiellusid 1993. aastal, olles enne muu hulgas koos ülikoolis ühikas elanud ja ka pöidlaküüdiga Austriasse reisinud.
Aasta 1994. Esimene perepilt pisikese Liisiga

Hiljem kolisid nad koolimaja kõrvale ehitatud õpetajate korterisse. „Õpilased käisid alati aknale koputamas, et Peeter nad koolimajja arvutite juurde laseks,” räägib Pille, kuidas kõrvalhoones elades olid nad justkui koolivalvurite eest. „Kuna Peeter tegi kodus magistritööd, siis tundis ta arvuteid ja aitas ka koolimajas nendega.” Peetrile meenub, et Liis teatas lasteaias kõigile, et issi ei käigi tööl: „Ütles, et issi istub ainult arvutis.”

1998. aastal jäi Pille koju teist last Tanili ootama ja kooli oli kedagi teda asendama vaja. „Olin juba varem lastele arvuteid õpetanud ja loodusainetest teadsin ka üht-teist,” räägib Peeter saatuse vingerpussist. Kuigi ta vanaisa ja teisedki eellased olid õpetajaametit pidanud, siis temal see kunagi päris plaanis ei olnud, „Asendavaid meesõpetajaid ei lasta ju ära koolist. Siis tuligi jääda päriselt õpetama.”

Pärast kolmanda lapse Lauri sündi 2000. aastal oli aga perele ruumi juurde vaja. „Koolimaja juures olid kogu aeg õpetaja. Teiste silmade all. Küla käis ju ikka ja kontrollis, mis elu me ka elame,” kirjeldab Pille. „2000. aastal sai vaikselt talu soetatud. Öödre talu. Ehitada oli siin palju, aga niimoodi tasapisi oleme seda tänini putitanud. 2007. aastal kolisime tallu sisse,” räägib Peeter muheledes, kuidas talule uue elu andmine on olnud nagu Tallinna ehitus. „Vanast ajast on hulkumise- ja reisipisik sisse jäänud. Suviti, mil saaks ehitada, oleme perega pidevalt rändamas. Siis olemegi siin 17 aastat järkumööda ehitanud.” Reisivaimu ilmestab Peeter ka sellega, et soetas mikrobussi, kuhu terve pere mahuks sisse ja saaks maailma avastamas käia.
Pilt on tehtud, kui kaksikud jõudsid esimest korda koju ja suuremad lapsed olid teinud toad korda, valmistanud koogi ja ootasid õdesid plakatiga: "Tere tulemast koju, väikesed õed!"

Kangrute majapidamises on pidevalt sagimist, ent kogu toimetamise käigus valitseb kummaline rahu. „Uksed lukku meil ei käi. Kui varas tahab, saab nagunii sisse. Lihtsalt lõhub kõik lukud ja ukse ära. Pigem valvaku luku asemel koer,” räägib Pille.

Vaata videost perekonna lugu:

Öödrel ongi asjad läinud omasoodu, näiteks kõik lemmikloomad on perre võetud plaanimata. „Kassi sai nii, et läksime mett ostma ning tulime tagasi kassi ja meega,” räägib Pille. Peeter lisab, et nüüd toodavad nad ise mett, pole enam kasse vaja toomas käia. Või pere esimene koer. „Ei tea, kust tuli. Täiesti võõras koer. Naabripoissi ja meid lasi ta kenasti tuppa. Aga õhtul tuli Peeter ja koer urises – ei lasknud Peetrit tuppa,” meenutab Pille. „Sain siis kurjaks ja riidlesin koeraga. Kumb meist siin ikka peremees on? Sai vist aru, tatsas teine korra suurele teele, seisis seal ja siis tuli tagasi,” ütleb Peeter.

Praegunegi koer sattus Öödresse ootamatul teel. Naabrid kolisid ära ja Kangrute pere käis kolm kuud koera toitmas, kuni otsustasid ta enda poole tuua. „Peeter võttis ta sülle ja koer lõi hambad talle kätte, aga ei hammustanud,” räägib Pille, kuidas koer veel plehkugi pani, kuid tuli tagasi ja Öödre koeraks ta jäigi.
Pille ja Peeter oma noorimate, seitsmeaastaste kaksikute Minna-Mari ja Lenna-Mariga

Oleme köögilauas kamina praksumise saatel juttu vestnud juba mõnda aega, õues on veel valge ja otsustame välja minna, et terve pere korraga pildile jäädvustada. Kohale jõuab ka Liis, kes õpib Tartus ja tuleb nädalavahetuseks koju. Kohe jooksevad kaksikud teda mõlemast küljest embama. „Vanema õena on kantseldamist kõige rohkem,” tõdeb Liis rõõmsal ilmel. Puudu on veel ainult praegu kaitseväes aega teeniv Tanil Peeter.

Laur, Minna-Mari ja Lenna-Mari hakkasid juba hommikul ehitama lumememme, mis ähvardab iga hetk majast kõrgemaks kasvada. Üks kaksikutest ronib mööda redelit selle otsa. Kui Laur labidaga alt lund viskab, saab õde selle kinni mätsida ja veel kõrgemaks ehitada. Selle lumetorni ümber pere ka koguneb, samba tipus võtab koha sisse Minna-Mari.

***

Pille saadab hiljem luuletuse enda ja Peetri pulmakutselt – see sümboliseerib tema sõnul Kangrute peret kõige paremini.

Me tahame, et me kahekesi vaadates näeksime seda, mida eraldi ei märganud...

Me tahame, et me kunagi ei kasvaks nii suureks teineteise silmis, et varjaksime teineteisele näha maailma....

Me tahame, et me vahel oleks siiras ja puhas iga sõna, iga naeratus...

Sekeldused nimedega

Pillel ja Peetril on viis last: Liis, Tanil Peeter, Laur ning kaksikud Lenna-Mari ja Minna-Mari. Pille meenutab, et Liisi nimeks pidi saama Maarja Liis. „Peeter sai enne perekonnaseisuametisse minemist kokku kursaõega ja tekkis arutelu: kuidas nimi kirja panna – kas kokku, lahku, sidekriipsuga – sai siis nimeks lihtsalt Liis.”

Nimest oleks peaaegu ilma jäänud praegu kaitseväes aega teeniv Tanil Peetergi: „Ametnikul oli kirjas ainult Tanil. Siis ta vaatas, et sünnikuupäev oli ka vale, ja sai sünnitunnistus õnneks uuesti tehtud.”

„Samamoodi oli probleem kaksikute Minna-Mari ja Lenna-Mariga. 2010. aastal, kui nad sündisid, polnud lubatud nimede kirjas Minnat,” räägib Peeter, kuidas käidi murega veel nimekomisjonistki läbi, mis lõpuks siis lubas nime ikka panna.

„Aeg läheb ikka nii kiiresti. Vendadele nad (kaksikud) ronivad samamoodi sülle nagu issile. Poistele ma ka mõnikord ütlen, et nad tahavad veel teie sülle tulla,” räägib Pille, et Maride hommik enne ei alga, kui nad pole saanud issi sülle ronida. „Reedel ei käinud,” vastab Lenna-Mari protestivalt.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena