Helsingin Sanomat: Moskva-alune vana juhtimispunker oli Kuuba kriisi ajal täisvalmiduses, uue asukohast räägivad vaid kuulujutud

Soome ajaleht Helsingin Sanomat külastas Moskvas Punker 42, mis kavandati Jossif Stalini jaoks ja oli külma sõja närvikeskus. Uue maa-aluse juhtimiskeskuse asupaiga kohta liigub vaid kuulujutte.

Kotelnitšeski põiktänava maja number 11 näib tavalise Stalini-aegse elumajana. See asub 400 meetrit Taganka metroojaamast Kremli poole. Tegelikkuses on maja kõike muud kui tavaline. See on ehitatud varjama peasissepääsu objektile nimega Punker 42. Seinad on pooleteisemeetrisest betoonist, mida tugevdavad pooleteisesentimeetrised terasvardad. Maja moodustab kupli trepikäikudele ja liftišahtidele, mis viivad 18 korrust ehk 65 meetrit maa alla. Praegu asuvad seal punkrimuuseum ja restoran, kirjutab Helsingin Sanomat.

Vaheuksed kaaluvad kaks tonni, mistõttu neid käsitsi ei liigutata. Uste taga on 7000-ruutmeetrine neljaosaline punker, mille süda asub niinimetatud neljandas blokis. Seal on kindralstaabi ülema tuba ja kindralite juhtimiskeskus.

Punkrit hakati ehitama Stalini ajal, aga diktaator jõudis enne surra, kui see 1956. aastal valmis sai. Punker oli kasutusel kuni 1986. aastani strateegiliste raketivägede juhtimiskeskusena.

„Kuuba kriisi ajal oli see objekt täielikus lahinguvalmiduses,” räägib muuseumi juht Sergei Kamenski Helsingin Sanomatele. „Hermeetilised uksed olid suletud ja kõik punkri 600 töötajat püsisid siin enam kui kümme päeva.”

„Mis iganes hetkel oleks just sellest juhtimiskeskusest võidud anda käsk anda tuumavastulöök Ameerikale,” ütleb Kamenski. „Kõik Nõukogude Liidu tuumarelvad olid juba ladustamispaikadest välja toodud, tuumaraketid olid pommituslennukitele kinnitatud ja iga õhusõiduki ülem teadis oma sihtmärki Ühendriikides.”

Nõukogude Liidu juht Nikita Hruštšov ja USA president John F. Kennedy suutsid siiski viimasel hetkel kokku leppida. Hea, et kriis kauem ei kestnud: punkri toiduvarud ning veepumpade ja ventilatsioonisüsteemi kütus oleksid piisanud vaid kuuks ajaks.

Taganka punkri peremees oli omal ajal KGB, kuigi maa-alune ruum oli relvajõudude kasutuses. Sõjaväelased jätsid ajale jalgu jäänud punkri maha 1986. aastal. Linnaettevõtte muuseum avati 2006. aastal, kuid ruume valvab endiselt KGB järeltulija, Venemaa Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB).

Kuhu tuumarakettide juhtimiskeskus seejärel kolis? Avalikku informatsiooni selle kohta ei ole, kuid pärast Nõukogude Liidu lagunemist arvati Mihhail Gorbatšovi lähikonnas, et keskus asub maa all Moskvast kirdes.

On ka teine võimalus. Mitmete allikate teatel hakati Moskva kesklinnast kümne kilomeetri kaugusele Ramenkisse juba 1960. aastatel ehitama ulatuslikku punkrisüsteemi. Selle tunnelid on väidetavalt 180-300 meetri sügavusel. 1970. aastatel valmis saanud varjend peaks suutma vajaduse korral aastateks majutada kuni 15 000 Moskva võtmeisikut.

Moskvalaste kõnepruugis on see maa-alune linn saanud nime Ramenki 43, sest arvatakse, et üks selle sissepääsudest asus aadressil Ramenki tänav 43. Seal on räämas tööstushoone, kus tegutsevad autoteenindus ja rehvipood. Kuulujuttude järgi viib punkrist tunnel Moskva riikliku ülikooli keldritesse.

Väidetavalt kuulub Ramenki 43 niinimetatud Metroo 2 võrgustikku. See riigi juhtkonnale mõeldud salajane meetroovõrgustik sai esimest korda avalikuks 1991. aastal, kui USA kaitseministeerium avaldas seda puudutava raporti koos kaartidega. Venemaal pole selle olemasolu ametlikult kinnitatud ega ümber lükatud.

Helsingin Sanomat võttis Moskva „allilmaga” tutvumiseks appi ühe tuntuma selle uurija ehk „digger’i” Daniil Davõdovi.

„1990. aastatel tulid esimesed telesaated ja ajaleheartiklid digger’itest ja ma jätsin need alles. 1999. aastal põrkasin tänaval juhuslikult kokku tüüpidega, kelle riietel oli kirjas „Andergraund-planeedi diggerid”. Siis hakkasin vähehaaval maa-alust Moskvat ja selle ajalugu tõsiselt uurima ja aastast 2004 olen olnud siin külalisgruppide giidiks,” räägib 33-aastane Davõdov.

„Veel 2000. aastate alguses oli teistmoodi, siis pääses metrootunnelitesse ja mõnedesse punkritesse. Võisin pista pea luugist välja Kremli kõrval ja keegi ei pööranud mulle tähelepanu. Nüüd on ka maa all alarmid ja kaamerad,” ütleb Davõdov.

Kas siis Ramenki 43 ja Metroo 2 on päriselt olemas, küsib Helsingin Sanomat Davõdovilt.

„Muidugi on! Sellised süsteemid on olemas kõigis maailma miljonilinnades. Aga neid valvavad sõjaväelased ja sinna siseneda üritamise eestki saab karistuse nii terrorismiga ähvardamise kui ka riigisaladuse paljastamise eest,” teatab Davõdov.