KATKEND RAAMATUST | Donetski rindejoonel asuvas külas elavad Ukraina sõdurid, aga mune praetakse Vene gaasiga

Mida teha, kui vili põllul küpseb, aga koristada seda ei saa, sest läheduses käivad lahingud? Ajakirjanik Dmitri Durnev kirjeldab ponnistusi, mille abil püütakse sõja jalgu jäänud piirkondades vähegi normaalset elu elada.

Läti veebiväljaande Spektr.Press ja Delfi koostöös ilmus värskelt raamat „Tagasi Vene võimu all. Patriotism ja segipaisatud elud hõivatud aladel”, kus kirjeldatakse elu Abhaasias, Krimmis ja Ida-Ukrainas, samuti seda, kuidas toimivad lääneriikide ja Venemaa vastastikused sanktsioonid. Delfi avaldab jaanuari jooksul raamatust kolm katkendit. Esimeses kirjeldab Spektri ajakirjanik Dmitri Durnev, kuidas tullakse konfliktiga toime rindejoonel asuvas Pavlopoli külas. Reporter käis Pavlopolis mullu juunis.

Pavlopoli külavanem Sergei Šapkin on täiesti erakordne inimene. Tema juhitud Pavlopoli tuli kohalike kogemustega tutvuma isegi OSCE eriesindaja Minski läbirääkimistel Martin Saidik. Alexander Hug on siin sagedane külaline ja enamik välismaa sõjakorrespondente on korragi külasse sisse põiganud.

OSCE, majandusgrupp Minskis, ühise kontrolli-ja koordinatsioonikeskuse Ukraina ja Vene osakonnad ning ministeeriumid Kiievis üritavad kolmandat aastat kõigest väest taastada gaasi tarnimist Donetskist Krasnohorivkasse ja Marjinkasse. Tulutult. Nad ei suuda luua katkematut veevarustust Donetski oblasti läänepoolsetesse rajoonidesse, Luganski oblasti asustatud punktidesse ja ka Luganskisse endasse. Aga Mariupoli kõrval asetsev väike Pavlopol on kogu see aeg elanud nn hallis tsoonis tänu Sergei Šapkinile, kel õnnestub kõigiga kokkuleppele jõuda ning lahendada enamik küsimusi, mida poliitikud lahendada ei suuda.

Pavlopol sattus kahe vastaspoole vahele juba 2014. aastal. Külasse sõitsid mõlema poole patrullijad ning aeg-ajalt peeti mõni kohalik ka kinni.

Pavlopolis asub unikaalne kalakasvandus, kus kasvatati tuura ja beluuga maimusid, et need hiljem Aasovi merre lasta. Töö käis alates möödunud sajandi 80-ndate aastate lõpust. Ettevõte käivitati pärast seda, kui hüdrotehnilised rajatised blokeerisid Doni luhtadel tuura tavapärased liikumisteed kudemispaika.

2014. aastal toideti emaskalu kiluga, tuues seda illegaalselt Ukraina kontrollpunktide kaudu. Hiljem saavutas Šapkin kohaliku vaherahu ja väljaveoloa ning suutis isegi organiseerida tuura ja beluuga emaskalade evakueerimise riiklikku ettevõttesse Hersoni oblastis. Ja 272 000 kalamaimu lasti 2016. aasta suvel jälle Aasovi merre! Nüüd mõtlevad kõik, kuidas emaskalu Pavlopoli tagasi tuua.
Seejärel sai Šapkin Ukraina merejalaväega kuidagi kokkuleppele, ja need nihutasid oma positsioonid küla taha. Pavlopol sattus seejärel olema mitte eikellegimaal, mida tulistati mõlemalt poolt, vaid Ukraina relvajõudude tagalas, mis on juba hulga ohutum.

Hiljem organiseeris Šapkin külas, kuhu ei sõida mingid remondi-brigaadid, kohalikest meestest grupi, kes pärast tulistamisi parandab purustatud juhtmeid, saades tasu sularahas (seda kogutakse majaõuedes) ja humanitaarabis (Šapkin kui inimene, kes väga täpselt kirjutab humanitaarabi projekte ja annab korralikult aru kõikidele lääne missioonidele, saab seda kõikjalt).

Mune praetakse Venemaa gaasiga

Elektrit saab küla Ukrainalt grivnade eest. Vett pumpab tasuta neutraalses tsoonis olevast puuraugust, mis asub lähemal DRV relvastatud üksuste positsioonidele. Pumba sai küla selle tarbeks humanitaarabina Rahvusvaheliselt Punaselt Ristilt.

Aga gaasi saab küla DRV kontrolli all olevast Novoazovskist. Venemaa gaasi. Ja maksavad külaelanikud selle eest sularahas – rublades – kuus korda väiksemat hinda kui mujal Ukrainas. Ka Ukraina relvajõudude mereväelaste Pavlopolis asuvas staabis teatakse, et nad praevad mune Vene gaasiga. Seda kinnitatakse seal ka Spektri korrespondendile.

Kool pärast 2014. aasta tulistamist Pavlopolis ei tööta ning lapsi viiakse iga päev nn halli tsooni teise külla Talakovkasse. Lasteaia käikulaskmise vastu poleks Šapkinil midagi. Aga Ukraina eelarveline koolieelne lasteasutus ei saa maksta gaasi eest pangaülekandega, rublades ja veel DRV firmale. Esiteks pole isehakanud vabariigis üldtunnustatud pangasüsteemi, teiseks – põhimõtteliselt ei saa.
Sergei Šapkin pöördus Donetski tsiviil-sõjalise administratsiooni poole palvega maksta kinni lasteaia tahke kütuse katel, aga sai järsu keeldumise.

Selgub, et eelarvelist finantseerimist Ukraina rindelähedastes külades olla ei saa, sest pole võimalik garanteerida remondi teostamist tulevahetuse ajal ja seda, et hoone päev pärast remondi lõppu kuulipildujatule alla ei satu.

Lapsi pole Pavlopolis palju, umbes 30. Elanikke oli enne sõda umbes 800, nüüd on muidugi vähem.