Tavastite pere lugu: ellu äratati eestiaegne ehtefirma

Roman Tavasti ligi sajand tagasi asutatud kullassepafirma äratas uuele elule ta poeg Raul, nüüd on teatepulga üle võtnud pojapoeg Arvi.

Roman Tavast asutas omanimelise kullassepafirma 1923. aastal, olles toona 28-aastane Vabadussõja veteran. Loomupärase kunstiandega noor mees oli tavatult ambitsioonikas ja sai tuntuks ka sellega, et nõudis töölt väga head kvaliteeti. Roman Tavast spetsialiseerus märkide valmistamisele ja firma kasvas kiiresti: kui esialgu oli Tavastil vaid üks abiline ja kliente võeti vastu Kuninga tänaval asuvas toas, siis peagi oli palgalisi juba seitse ja 1925. aastal koliti suuremale pinnale Väike-Roosikrantsi tänaval.

Roman Tavastis valmisid näiteks sõjaväe, politsei ja Kaitseliidu aumärgid ning riiklikud teenetemärgid. Tellimusi tuli ka Lätist ja Leedust. 1930. aastate alguses valmis spetsiaalselt Tavasti tehasehooneks ehitatud kahekorruseline maja Pärnu maanteel, millele neli aastat hiljem ehitati peale veel kolm korrust, kümnendi lõpus rajati samasse esinduskauplus.

Arengu katkestas sõda

Võib vaid oletada, kuhu ettevõte oleks jõudnud, kui vahele poleks tulnud sõda ja okupatsioon. 1940. aastal, kui firma riigistati, oli töötajaid 70. Uued võimud lasid Tavastil veidi aega tehase tehnilise juhatajana edasi töötada, kuid 1941. aasta juunis ta arreteeriti ning saadeti Siberisse vangilaagrisse, kus ta 1942. aasta augustis hukati. Tehas töötas edasi kogu nõukogude aja, alguses Metallmärgi nime all, hiljem Tallinna Juveelitehasena.

„Vanaisa viidi vangilaagrisse ja ülejäänud pere asumisele. Seal surid ka minu isa [Raul Roman Tavast – toim] kaks õde,” räägib pojapoeg Arvi Tavast. Perekond elas läbi raskeid katsumusi, mis hiljem kannustasid Raul Tavastit iga hinna eest oma isa elutööd taastama.

„Vanaema tõi mu isa salaja tagasi Eestisse, kasutades oma raudteetöölise staatust,” ütleb Arvi. „Ta ise jäi vahele ja viidi tagasi Siberisse, kuid isa õnnestus siia jätta.”

Erastamine andis võimaluse

„Arusaadavalt oli isa seepeale kogu selle süsteemi vastu püha viha täis ja kui võimalus tekkis, pidas enda ülesandeks ettevõtte taastamist. Ega meil ettevõtluskogemust polnud, isa oli eluaeg teadusega tegelenud, juhtimissüsteemide tarkvara arendanud. Kui vabadus tuli ja tekkis võimalus ettevõtlusega tegelema hakata, siis ta õppis sealsamas kohapeal, töö käigus,” sõnab Arvi. Kokkupuudet ei olnud perekonnal muidugi ka kullassepatöö eripäradega.

Alustuseks asutati 1993. aastal harvaesineva ettevõtlusvormina usaldusühing Roman Tavast. „Vanaisal oli selline kummaline omandivorm. Eesti seadustes on see olemas ja praegugi on neid paar tükki, aga tol ajal oli see väga tundmatu asi, et mis mõttes täisvastutus. Isa aga tahtis ettevõtte taastada täpselt esialgsel kujul,” kirjeldab Arvi.

Kui Roman Tavastit teatakse avalikkuses rohkem riigi teenetemärkide valmistajana, siis tegelikult on juba aastaid põhiline klientuur ärimaailmast.

Aasta hiljem avanes võimalus erastada 150 inimesele tööd andnud Juveelitehas. „Isa, tolleaegne direktor Rein Mikli ja Norra väärismetalliettevõte K. A. Rasmussen ta kolme peale erastasid,” loetleb Arvi.

„1990. aastatel kuulus kolmandik Juveelist meile, aga osalus õnnestus 2012. aastal Soome Kultakeskusele maha müüa. Juveeli üks põhitooteid on lauahõbe ja selle turg väheneb praegu kogu maailmas üsna sirges joones nulli poole. Tol ajal tundus see lootusetu tegevus ja kui leidus ostja, müüsime rõõmsalt,” tunnistab Arvi. Samas Kadaka tee tootmishoones tegutsev Roman Tavasti tütarfirma K. A. Rasmussen, millest pool kuulub norrakatele, tegeleb väärismetallide ja hambatehnika materjalide hulgimüügiga. OÜ Juveel on leidnud uued omanikud.

Käsil digipööre

Kümne aasta eest otsustas Raul Tavast teatepulga edasi anda. „Isa kandis ettevõtete osalused lastele üle, kui hakkas tagasi tõmbuma ja pensionile minema,” ütleb Arvi. Roman Tavasti igapäevatööd korraldab tegevjuht Eivor Maiväli, kes on mõtlikust ja hoolega sõnu valivast Arvist ekstravertsema loomuga. Tavast jääbki oma rolli kirjeldades tagasihoidlikuks. „Siin olen niipalju kaasas, et korra kahe nädala tagant peetakse koosolekuid, kus arutame tehtut ja edaspidi tehtavat. Olen selline omaniku esindaja. Kruvikeeraja põhimõtteliselt käes püsib, aga tootmise juurde pole tunginud,” poetab ta.

„Vanaema tõi mu isa salaja tagasi Eestisse, kasutades oma raudteetöölise staatust,” ütleb Arvi. „Ta ise jäi vahele ja viidi tagasi Siberisse, kuid isa õnnestus siia jätta.”

Kui Roman Tavastit teatakse avalikkuses rohkem riigi teenetemärkide valmistajana, siis tegelikult on juba aastaid põhiline klientuur ärimaailmast. „Korporatiivehteid ja muid äriklientide tooteid oleme teinud kogu aeg, ka juba eelmise vabariigi ajal. Käibe mõttes põhitegevuseks sai see kümmekond aastat tagasi, praegu on riigi tellimuste osakaal umbes veerand käibest. Lõpusõrmuste ja teenetemärkidega on lagi varsti käes. Valmistume liikuma suuremale turule, Suurbritanniasse ja Soome. Mõlemas riigis on meil tütarfirmad ja müüme seal nii oma kui ka Hiina tooteid.” ütleb Arvi.

Korporatiivehted on näiteks staažimärgid ja lipsunõelad, samuti abstraktsema kujuga ehted, mille välimuses tingimata ettevõtte logo ei kasutata. „Väärismetallist käsitsi tehtud toode – endale meeldib mõelda, et see on kvaliteetsem kui mõne muu tehnoloogiaga tehtu,” sõnab Tavast.

Praegu kavatseb ettevõte digipööret. „Üritame teha täisautomaatset märkide tellimise keskkonda Ühendkuningriigi turule. See on asi, mille peale kuluvad vabad hetked kuni kella kolmeni öösel,” muigab Tavast. Idee on muuta tellimine lihtsamaks. „Klient saab valida saab suurusi, materjale ja kirjeldada soovitud disaini. Hiinas tehakse disain ja selle saadame 24 tunni jooksul tagasi tellijale, kes saab siis otsustada.”

Mitmekülgne mees

Isaga ühendab Arvi Tavastit huvi arvutiasjanduse vastu. Kui Raul tegeles küberneetikainstituudis arvutite juhtimissüsteemidega, siis Arvi tööviljadega puutub iga eestlane kokku, kui kasutab eestikeelset operatsioonisüsteemi. „Olen tegelenud igasugu keeleasjadega. 1980-ndate lõpus täitsa juhuslikult sattusin tõlkima, muuhulgas IT-asju. Microsofti tarkvara on suuresti minu käest läbi käinud – kontrollisin tõlgete kvaliteeti. Siis õpetasin 15 aastat tõlkimist, aga nüüd on see kõik tehtud ja tolles maailmas tegelen keeletehnoloogia arendamisega,” sõnab mees. Täpsemalt loob ta praegu eesti keele instituudile uuenduslikku sõnastikusüsteemi.

„See on selline tore tegevus, mis võtab suvalise osa päevast – tähendab, kogu aja, mis sinna anda. Need on põnevad ja uued asjad ka maailma mastaabis. Sõnastike andmestruktuurid teeme sellised, mida meie teada pole varem tehtud,” kirjeldab ta. Tavastile ei meeldi muuseas, kui teda filoloogiks nimetada. „Filoloogia on selline vanaaegne, romantiline nimetus selle kohta, kui uuritakse vanu keeli. Ise identifitseerin ennast rohkem keeletehnoloogina. See on üsna seotud programmeerimise ja matemaatikaga.”