RAAMATUKATKEND | "Vene valitsus austab meid." Krimmi veteranidel on põhjust eluga rahul olla
Läti veebiväljaande Spektr.Press ja Delfi koostöös ilmus värskelt raamat „Tagasi Vene võimu all. Patriotism ja segipaisatud elud hõivatud aladel”, kus kirjeldatakse elu Abhaasias, Krimmis ja Ida-Ukrainas, samuti seda, kuidas toimivad lääneriikide ja Venemaa vastastikused sanktsioonid. See katkend pärineb 2016. aasta juulist.
Dmitri Petrovitš Malõi on 92-aastane. Vaevalt oled sisenenud tema väikesesse korterisse Simferopolis, kui su kõrvu kostab nõukogudeaegne muusika, parajasti kõlab marss „Marssal Žukov“.
Konservatooriumi lõpetanud veteran kirjutab ka ise siiani muusikat. Laualambi tuhm valgus langeb ta kirjutuslaual lebavatele noodilehtedele. Plaadimängija juures on hulk plaate – „Surematu Sevastopol“, „Marss võidu juubeliks“, „Ood Krimmile“ ... Need on tema arranžeeringud. Elutoa seinad on täis tänukirju, auaadresse ja autasusid. Seinal olevalt pildilt vaatab vastu ka peremees ise, aumärgid rinnas.
Läks lahingusse ilma relvata
“Ma saan nii aru, et te peate mind medalitega pildistama?“ küsib veteran, kes juba teab fotograafide soove. Ta läheb aeglaselt teise tuppa, avab puidust kapi ning paneb medalitega pintsaku selga. Pintsak kaalub mitu kilo. „Medalid tuli kleepida liimiga,“ räägib ta. „Minu juures käivad nii tihti ajakirjanikud televisioonist. Kui ma medaleid nõelaga kinnitasin, jätsid need kangasse augu.“
Dmitri Petrovitši sõjameenutused on järjepidevad ja huvitavad, lummavad nagu hästi tehtud põnevik. Ta sõdis Leningradi rindel, hiljem Valgevene all. Sai kaks korda haavata. Endine luurerühma juht jutustab, et rindele jõudnu elu oli raske, esimesse lahingusse tuli tal minna koguni ilma relvata. Jossif Stalinit peab veteran heaks ülemjuhatajaks, ei varja oma imetlust.
Pooldab Krimmi kuulumist Venemaale
Dmitri Petrovitš sündis ja kasvas üles Venemaal, kuid suurema osa elust elas Ukraina Krimmis.
Endine sõjamees meenutab ka seda 1954. aasta päeva, kui ta Moskva konservatooriumi tudengina läks ühiselamusse, kus kuulis Krimmi üleviimisest Vene NFSV koosseisust Ukraina NSV koosseisu. „„Dima, kas sa tead, et Nikita Hruštšov kinkis Krimmi oma naisele?“ ütles üks seltsimees. Mina mõtlesin: „Kuidas nii saab olla?““
Veteran ei varja nüüd oma rõõmu seoses Venemaa tegevusega Krimmis, hindab kõrgelt Vene eriteenistuse tööd ja meenutab lääneriikides mitte tunnustatud referendumit sedamoodi: „Panin ennast pidulikult riidesse, kui läksin hääletama, aga kui olin sedeli kasti lasknud, siis poetasin rõõmu pärast pisara.“
Veteran elab hästi
Dmitri Petrovitši väikeses kahetoalises korteris on palju raamatuid, ajakirjandusväljaandeid ja taimi. Laual lebab ka kohalik ajaleht Krõmskaja Pravda. Interjöör on nagu nõukogude ajal: vaip seinal, väike televiisor, vana külmkapp, teekann vanal gaasipliidil.
Krimmis, kus miinimumpension on kõigest 6735 rubla (ligi 100 eurot), võib tema uhkeldada suurte sissetulekutega: „Praegu saan ma pensioni nagu tsiviilisik ja nagu veteran. Kokku 51 000 rubla (üle 700 euro). Praegu on kõik hästi. Meil, veteranidel, väga vedas. Meid valitsus hindab ja toetab.“
Küsimusele, kui palju veterane on Krimmi alles jäänud, vastab varem siinset veteranide ühingut juhtinud Dmitri Petrovitš: „Oleme jäänud kahekesi. Veel kümme aastat tagasi oli meid 300.“
Propagandistlik jutt pensionitõusust
Krimmi inimestega suheldes panen tähele, et on mitu kriteeriumi, mille järgi siin elu kvaliteeti hinnatakse. Need, keda huvitab elu mu kodumaal Leedus, esitavad ühtesid ja samu küsimusi. Kui suured on teie vanaduspensionid? Millised on küttehinnad? Ning kui palju maksavad toidukaubad?
Teabeoperatsioonide ja strateegilise kommunikatsiooni valdkonnas töötanud endine sõjaspetsialist Aurimas Navys märgib, et lubadust tõsta pensione tuleb hinnata mitmel tasandil. Esmalt on vaja vaadata, kellel ja kui palju pensione tegelikult tõsteti. „Selge see, et igasugune reaalne sotsiaalselt haavatava ühiskonnagrupi eest hoolitsemine on tervitatav, aga kui jutt käib Teise maailmasõja veteranidest, siis tasub huvi tunda, kui paljud on neist veel elus,“ selgitab Navys. „Krimmis võib sellised veteranid ühe käe sõrmedel kokku lugeda.“
Seetõttu nimetab ta pensionitõusu, eriti selle teatavakstegemist, propagandistlikuks. „Soovitakse näidata, et Venemaa valitsus ja kohalikud võimud hoolitsevad veteranide, aga ka kõikide pensionäride eest. Lihtinimestele surutakse peale arvamust, et Venemaa teeb kõik endast oleneva, parandamaks inimeste heaolu. Püütakse jätta mulje, et Vene Krimmis hakkab elu olema parem kui Ukrainas.“
Spetsialisti sõnade kohaselt demonstreeritakse sel moel, et Venemaa teostab okupeeritud territooriumidel sotsiaalselt vastutustundlikku poliitikat. Ridade vahelt saadetakse sõnum, et mingit okupatsiooni pole olnud: agressor ja okupant ju ei parandaks hõivatud territooriumi elanike heaolu.
