EV100 peret | Katrin Klaebo lugu: Kuidas Raplamaa naine leidis Norrast eluarmastuse ja ühes sellega sai tema pereliikmeks Norra suusatšempion
Värskes Eesti Vabariigis, 1990ndate alguses, kui kõik juubeldasid vabaduse eufoorias, oli Katrini elus vastupidi, üks keerulisemaid aegu: „Olin väikese poja ema, lahutanud oma viis aastat kestnud abielu ja elu tundus masendav.“ Ta pidas tõsist plaani Eestist lahkuda, kuni sõber kutsus teda tööle reklaamifirmasse. Sealt sai Katrini elu uue hingamise, huvitavad kolleegid ja töö muutsid elu Eestis tema jaoks taas põnevaks.
Pöördeliseks osutus aga 23. mai 1992, kui ühel tööga seotud õhtusöögil tutvus Katrin norraka Trygvega: „Trygve on hiljem öelnud, et nägi mind kohe, kui uksest sisse astusin ja samal õhtul, kui tema käsivarrest kinni võtsin, läbistas teda elektrivool.“ Suuremat kontakti nende vahel tol õhtul siiski ei olnud, ent nad sattusid pärast seda veel mitmel korral kokku, kui Trygve äriasjus Eestisse sattus. „Pärast mitmeid õhtusööke said alguse ühised hommikusöögid ja paari kuuga saime aru, et ei taha enam päevagi teineteiseta elada,“ võtab Katrin nende armastusloo alguse kokku.
Otsus Eestisse elama jääda ei sündinud kergelt, peamiseks kaalukeeleks oli Katrini väike poeg, kes siin koolis käis ja ka naine ise oli siin äsja juuraõpinguid alustanud. Trygvel olid lapsed eelmisest abielust, ent kuna nad olid juba täiskasvanud, ei vajanud nad isa igapäevaselt. „Tema pojaga sain kiiresti sõbraks, aga tütrega läks mitu aastat aega, enne kui ta mind omaks võttis,“ meenutab Katrin. „Abiellusime palju aastaid hiljem, kui olime oma eelmiste abieludega ametlikult ühele poole saanud, 12 aastat tagasi. Kogu meie kooselu on olnud väga harmooniline,“ lisab naine.
25 ühise aasta jooksul on Katrin ja Trygve koos üles ehitanud mitmeid ettevõtteid. Neist edukaim oli mööblivabrik, mis valmistas pehmet mööblit spetsiaalselt Norra turu jaoks. See tehas viis paari elama Raplasse, kus nad leidsid sobivad ruumid ettevõtte laiendamiseks. Tagantjärgi vaadates on neil hea meel, et juhuse tahtel just sinna sattusid.
Esialgu suhtles Katrin seal ainult enda töötajatega, ent õigepea leidis aktiivne naine kontakti ka teiste Rapla naisettevõtjatega. Neid pole seal kandis muide üldse mitte vähe. Nüüdseks juhibki ta MTÜ Ettevõtlikud Naised Raplamaal tegevust. Ühingul on tänaseks ligi 50 aktiivset liiget, kes on kas ise ettevõtjad või teistes organisatsioonides juhtivatel kohtadel töötavad naised. „Naine ettevõtjana on väga eriline asi, ta peab toime tulema ettevõttega ja perega ning koguaeg tõestama, et on võrdne meestega. Mehed ei pea midagi tõestama, mehed lihtsalt on,“ arutleb Katrin. See on ka üks põhjustest, miks nad ei ole ühinenud Raplamaa ettevõtjate ühinguga, mis koosneb põhiliselt meestest. Pea 10 aastat tegutsenud Raplamaa ettevõtlike naiste ühing on tunnustust saanud nii Raplamaal, kui ka mujal Eestis ning nende eeskujul peavad ka mitmete teiste maakondade naised koondumise plaane. „Seda eelkõige meie väga tublide, tarkade, õppimis-arenemisvõimeliste naiste tõttu,“ ei ole Katrin ühingu liikmetest rääkides kiitusega kitsi.
Ettevõtlike naiste kõrval on veel üks peamiselt naiste teema, millega Katrin end järjest rohkem seob, esialgu vabatahtlikuna – lähisuhtevägivald: „Loodan, et õigepea leitakse otsustajate poolt õiged lahendused ning Raplas saavad abivajajad pöörduda Tugikeskuse poole.“ Katrin tunneb, et just naiste probleemidega tegelemine on see, ms tekitab temas seda õiget kirge: „Kui olin suure ettevõtte juht, käisid naistöötajad ikka mulle enda probleemidest rääkimas. Ma ei nõustanud neid, vaid lihtsalt kuulasin. Mulle meeldib sõna „jõustama“, see tähendab, et annan neile jõudu probleemide lahendamiseks, ise sekkumata,“ räägib Katrin.
Kõik need erinevad tegevused vajavad aga pidevat enesetäiendamist. „Inimene peab õppima kogu elu,“ on naine veendunud. Katrin ongi iga natukese aja tagant mõne uue kooli või kursuse läbinud. Ettevõtte juhtimise ajal viis ta ennast kurssi nii finantsteadmiste kui ka raamatupidamisega. Lisaks MTÜ vedamiseks vajalikud vabaühenduste teemalised koolitused. Samas on esimese erialana juristiks õppinud naisel tagataskus ka Kehtna kutsekoolist pärit neljanda kategooria kokapaberid. Need tegi ta eelkõige selle jaoks, et tulevikus enda renoveerimisjärgus talukompleksis kodurestoran avada.
Mõned aastad tagasi enda koduks ostetud talukoht on Katrini ja Trygve jaoks see projekt, millega nad võiksid lõputult tegeleda. Seal on koguaeg midagi täiustada. Talu on parasjagu nii suur, et sinna mahuvad korraga ära kõik nende lapsed, keda neil on kahepeale kokku kolm ja ka lapselapsed.
Ametlikult sai Katrin vanaemaks eelmisel aastal, kui tema poeg esimest korda isaks sai, ent Trygve lapselastega on ta seda rolli saanud juba tükk aega harjutada. Üks mehe lapselastest on neile tähelepanu ja õnnitlusi toonud ka Rapla inimestelt. Nimelt on tema pojapoeg Johannes praegu üks Norra suusakoondise suurematest olümpiasoosikutest. 21 aastane poiss on suur favoriit nii suusavahetusega sõidus, kui ka klassikasprindis. „Me ootame muidugi medalit, aga seal on nii väiksed asjad, mis võivad mõjutada ja spordis ei ole midagi kindlat,“ on Klaebode pere Raplas ootusärev.
Katrin usub, et sõbraliku loomu ja tugeva saavutusvajadusega Johannes on sündinud sportlaseks: „Tema külaskäikudel on alati suur sporditegemine. Mitte ainult tema, vaid kogu perekond on sportlik. Kui meil külas korraldati sportlikke perepäevi, võitis Johannes alati jooksuvõistluse ja tema vanemad naisekandmise võistluse,“ meenutab naine. Ta lisab, et kogu pere on vähemal või rohkemal määral Johannese karjääriga seotud. Näiteks teine vanaisa on üks tema treeneritest ning vend Ola on suureks abiks blogi ja videote tegemisel ning loob sinna lausa originaalmuusikat.
Lähematel päevadel toob Klaebode perre elevust lisaks Johannese olümpiadebüüdile ka Katrini sünnipäev, mis jääb täpselt kahe võistlusevahelisele päevale: "Tuleb üks suur tähistamine," ütleb naine rõõmsalt.
