Manilaius neljanda hukkunu leidnud vabatahtlikud pahased: miks ei maininud politsei meid pressiteates nimepidi?
"Lugedes täna peale meie kolmepäevase otsingu lõppemist Pärnu politsei poolt välja saadetud pressiteadet, kus tänati justkui imeväel kolmel päeval kohale tekkinud anonüümseid vabatahtlikke, ning samas loetleti nimeliselt üles kõik PPA koostööpartnerid, kes esimesel otsingupäeval oma olulise panuse andsid, jäin mõttesse... Mõne politseiametniku ego on ikka nii suur, mille kõrval vabatahtlikud peavad olema kahvatud, pisikesed, anonüümsed," kirjutas Rüütel sotsiaalmeedias.
Pärnu politseijaoskonna juht Andres Sinimeri ütles Delfile Rüütli väljaütlemist kommenteerides, et vabatahtlike roll otsingutel oli väga tähtis ning politsei tunnustab ja kiidab neid selle eest.
„Me oleme väga tänulikud kõigile abistajatele, koostööpartneritele ja vabatahtlikele, kes on kadunud inimeste otsimisel abiks olnud. Ka selle sündmuse juures oli vabatahtlike ja koostööpartnerite panus väga oluline, nad kõik tegid oma tööd täie pühendumusega ja leidsid hukkunu üles. Vabatahtlike järjepidev töö aitas tuua lähedaste hinge rahu ja minu siiras kaastunne omastele ja sõpradele, kes selle traagilise sündmuse läbi oma lähedased kaotasid," ta.
„Otsingutega on tavaliselt seotud kümneid vabatahtlikke ja me ei soovi kellegi panust pisendada. Loomulikult me hindame SA Kadunud ja OPEROGi tegevust sama kõrgelt kui kõikide teiste vabatahtlike oma. Suur tänu nende panuse eest otsingutel,“ rõhutas Sinimeri Delfile.
Rüütel on varemgi politseiga tülli pööranud. Nimelt kajastas möödunud aastal TV3 tõsielusaade "Kuuuurija", kuidas Aare Rüütel polnud rahul, et toona Tartus kadunud Reneti otsingutel ei tänanud politsei eraldi Rüüteli organisatsiooni.
Lõuna prefektuuri operatiivjuht Ottomar Virk ütles toona, et Rüütli sihtasutuse märkimine olnuks vajalik üknses selleks, et organisatsioon saaks inimestelt annetusi koguda. Virgi sõnul aga ei kanna politsei selliseid väärtusi, et inimese elu ja rahakogumist pannakse kaalukausile. Ta ütles, et ebainimlik on hakata rääkima olukorras, kus inimesed on kaotanud lähedase, rääkima rahast, kuulsusest ja reklaamist.
Rüütel toob oma postituses välja ka viimase otsingu vabatahtlikud ja abivalmid nimepidi:
Ma tänan sihtasutuse Kadunud poolt:
kadunud Aivo sõpru Marilyni ja Kristjani, kes mulle helistasid; Indrekut Saaremaalt kõigi otsingupäevade ja jää all merepõhjas käimise eest; Joonast ja Tarmot Inseneriehituse AS-ist, kes kahel päeval said olla abiks sonariga töötamisel; Pärnu linnast Kadrit, Romekit, Siimu ja Anu, kes andsid meile nõusoleku kasutada hõljukit niikaua, kui meil vaja läheb; hõljuki juhti Erkit – minu kummardus!; Tuukritööde OÜ-st Kaidot ja Aavot, kelle aastatepikkune kogemus aitas meil täna Aivo leida; Munalaiu sadama kaptenit Jaanust ja kõiki kolme sadama vahetuste töötajat; Kairot ja Veronikat Manijalt; Küllit Audrust; Viljarit Tõstamaalt; Maitu ja tema mehi Tõstamaa Päästekomandost; politseinikke-piirivalvureid Pärnu SAR üksusest; piirkonnainspektor Merilini ja politsei välijuhti; Artjomi Tallinnast; kalureid Maidot, Olavit, Janekit; Üllet Manija saarelt; Leidat, Õiet, Lillet ja teisi Maria talust ja veel kõiki neid nähtamatuid käsi, kes otsijatele valmistasid suppi, küpsetasid pirukaid, keetsid teed ja veel teid kõiki, kellega ma neil kolmel päeval olen pidanud kokku sadu telefonivestlusi – minu tänu ja sügav kummardus kuulub kõigile teile!
Ja viis musketäri – te teate, kes te viiekesti olite kokku 21 ja pool tundi merejääl ja vee all, kõigi meie, kes me olime maa peal sel ajal, meie austus kuulub teile!
