Eesti-Ameerika segapaari Siiri ja Tonise peres kasvab kunagise vabariigi peaministri Eestis sündinud järeltulija
Pulma- ja portreefotograaf Siiri Kumari ning tema kihlatu, väliseestlasest programmeerija Tonis Piip on teineteist tundnud umbes kolm aastat. Selle ajaga on sõbrunetud sotsiaalmeedias, käidud kohtingul suppi söömas, saadud lapsevanemaiks ning peagi seistakse üheskoos ka altari ees.
Siiri ja Tonis on oma Veerenni asumi korteris justkui üks mesilaspere keset tarude metsa — neli helendavat aknakest tuledemeres, ent väikese üürikorteri seinad on näinud juba nii mõndagi märgilist nende kahe noore täiskasvanu ja ühe peagi aastaseks saava neiu elus. Kui Siiri lapseootele jäi, otsustas ta ühel hetkel, et haiglasse sünnitama ta ei lähe ning toob oma esimese lapse ilmale omaenda kodus, tuttavas keskkonnas. “Kodusünnitus oligi minu meelest kõige meeliavardavam ja ilusam kogemus sellest aastast. Tänu sellele sai mu laps kõige pehmema ja ilusama sünni kogemuse. Ta sai maailma tulla meie oma kodus, turvaliselt ja hoitult. Me saime ise kõige üle otsustada ja mina ei pidanud oma hirmudega haiglate ees silmitsi seisma. Kavatsen ka kõik järgmised lapsed kindlasti kodus sünnitada, kui vähegi võimalik on,” kirjeldab Siiri kodusünnitust.
Leekivpunase juuksetutiga 9-kuune Nora ei erine ühestki teisest siinkirjutaja nähtud beebist mitte kuidagi. Kui siis on tegemist ehk ühe leplikuma loomuga titega, kellega kohtunud olen. Ka sellel on ehk teene ema Siiril, kes värske beebi kõrvalt kohe tegutsema asus ning Nora on oma esimesel eluaastal reisinud nii Pariisi kui Arizonasse.
Tonis leidis tee Eestisse koos oma austraallannast ema Penelope ja väliseestlasest isa Erikuga 13 aasta eest, mil Piipudele tagastati Tartus Toomemäe nõlval olev Ants Piibu kodumaja. Tonis räägib oma vanavanaisast tagasihoidlikult — juuraprofessor, poliitik ning diplomaat Ants Piip oli lühikest aega ka Eesti Vabariigi peaminister. Neid kohuseid täitis mees 1920. aastal 26. oktoobrist kuni 21. detsembrini. Piibu juhitud valitsus oli ka viimane Asutava Kogu valitsus Eestis. “Kuna minu onu ja tema lapsed elavad Austraalias, siis oleme meie hetkel ainsad Ants Piibu järeltulijad Eestis. Nora on üleüldse üle kahe põlvkonna esimene Piip, kes Eestis sündinud,” kõlab Tonise hääles uhkusenoot.
Tonise teismeiga möödus seega heade mõtete linnas Tartus, oma vaarisa radadel. Siiri kasvas üles Tallinna piigana ning avastas teismeeas enda jaoks fotograafia. Digitaalkunstist alguse saanud fotokirg on tänaseks kasvanud niivõrd suureks, et möödunud kuul pildistas ta oma esimese pulma Ameerika Ühendriikides. Siiri pole enda sõnul eriti traditsiooniliste pulmade pildistamisele sattunud, sestap ei oska ta ka välja tuua neid kombeid, millega vanad justkui asendunud oleks. Küll aga läheb ta enese pulma planeerimisel kuldsele keskteele. Leerikool on neil hetkel käsil ning laulatatakse end Kaarli kirikus, kolmepäevase süldisöömise asemel peetakse pidu ühe õhtu jagu. Ka pulmatordist tuleb soovijail suu puhtaks pühkida, sest selle asemel rõõmustavad Siiri ja Tonis külalisi hoopis sõõrikutega.
Siiri ja Tonis on veel mitmes plaanis paar, kes murrab traditsoone. Tonis töötab suurema jao ajast kodus ning Siiri tuiskab mööda erinevaid ettevõtmisi ringi. Otseselt kontoriga pole kumbki neist laulatatud ning nõnda saab paari esmasündinu mõlema vanemaga hulganisti aega veeta. Siiri pole sellestki saladust teinud, et kavatseb Nora kasvatamisel jälgida Montessori tehnikat. Ehkki Nora on selleks esiti veel liialt noor ning Montessori järgi saab tegutsema asuda siis, kui laps juba paari aastane on, on vanemad esimesi samme selle suunas siiski teinud. “Kui lähtuda Montessori põhimõtetest, võiks mängunurgast välja jätta kõik lelud, mis vilguvad ja laulavad ning on tehtud elutust plastikust või muust sünteetikast. Need on lihtsalt väikese beebi taju jaoks liiga rõhuvad ja ülekaalukad,” kirjeldab Siiri ning lisab, et Montessori põhimõtteks on järgida seda, mille vastu beebi huvi tunneb ja liikuda beebi tempos kaasa.
Kahest radikaalselt erinevast lapsepõlvest pärit Siiri ja Tonis tõdevad, et inimlikus plaanis elu teineteisega kummalegi kultuurišokki ei tekitanud. USA-s ja Austraalias elanud Tonis on jõudnud juba põliseestlaste kinnise loomu ja tõsise meelega Eestis elatud aastakümne jooksul tublisti harjuda. Siiri aga hindab Tonise juures enim tema avatust ja valmidust olla hea isa, tingimusteta. “Eestlased on küll tõsised, aga kui nad ühel hetkel küsivad, kuidas sul läheb, siis võib kindel olla, et nad seda siiralt teada tahavad,” mõtiskleb Tonis.
