Arvo pere lugu| Endine ehitaja leidis 70-aastaselt kokakunsti ja on nüüd trendikas youtuber

Kuidas juhtub nii, et 70ndates mees, keda elu on raputanud nii muusika kui ehituseriala radadel jõuab lõpuks toidu juurde ning armub sellesse? Just nii juhtus Laitsel elava Arvo Kassiniga, kes avastas, et poest ostetav toidukraam teda ei rahulda ning hakkas ise retsepte koduköögis ellu tooma.

Ärge aga saage valesti aru, tegu pole niisama oma mälestuseks tehtud koduvideodega, ei ... Arvo on kõik oma toiduteod avaldanud Arvo Kokakooli nime all ka Youtube’is, kus neil videodel on tuhandeid vaatajaid ja andunud fänne. Arvol on kahju vaid ühest asjast ning see on see, et toit ei tulnu tema ellu nii jõuliselt juba varem.

„Kogu see toiduga tegelemine, see on nii põnev ja alati midagi uut pakkuv. Vanusta arvestades on see vist ka minu viimane kiiks, millega tegelen ja koduseid hulluks ajan. Kahju on, et ma omal ajal, aastate eest ei jõudnud toidu juurde,” räägib Arvo. 74-aastasena pole aga tõesti aega raisata ning seda Arvo ka ei tee – kui vanahärra leiab oma maja teisel korrusel asuvas „kontoris” internetist mõne põneva uue toidu, siis töötab selle peas läbi ning läheb ja filmib kohe esimesel küpstuskorral alumise korruse köögis kokakooli järgmiseks õppevideo tarbeks kokku.

Vaata videost Arvo lugu:

„Mis seal ikka pikalt katsetada, liiga palju põnevat on küpsetada, ei hakka aega raiskama, sellega et teen asja omale liiga selgeks. Mul on minevik ja olevik, tulevikuga on kahtlane ,” räägib Arvo, kes enamasti loeb venekeelseid toiduajakirju ja veebilehti, kuna nagu ta ise ütleb hariduse sai ta ikka vene keeles ja inglise keel pole külge hakanud.

Sotsiaalmeedia on Arvo Kokakooli põhiline kanal, kus oma värskeid küpsetisi video kujul laiali jagada – oma Facebooki lehel „Igast Nurgast” on Arvol 6400 järgijat, retsepte on Arvo filmilindile viimase kahe ja poole aastaga jäädvustaanud enam kui 200 ühikut. Mujetavaldav arhiiv, millel väärtust pikalt.

„Mulle saadetakse ka fännikirju ning eriti palju saan kiita kahe asja eest: esiteks, et teen järgi lihtsaid ja igapäevaseid suppe, praade ja kooke ning räägin neist selgelt ning kõiki neid Prantsuse ja Itaalia toidusõnu kasutamata. Teine asi, mille eest saan kiita, et videod on rahulikud ja pikad, aega on vaadata ja süveneda. Minu videode vaataja on nii pensionärid kui näiteks väljamaal elavad noored, kes soovivad teha vanaema või vanaisa valmistatud lapsepõlvetoite,” selgitab Arvo.

Toidud, mis kokakooli jõuavad valib Arvo välja äärmiselt selge kriteeriumi järgi: mis huvitav tundub ja mida süüa sooviks. Nii on telepurki judnud nii kotletid, külasupp, kirsitort, vastlakuklid kui kõik muu kodune.

„Kui ma loen poes toidupakendeid, siis liiga palju on seal kõiksugu keemiat ning selle vastu saab vaid siis, kui söök ise teha. Kõige enam ongi asi ikka pealehakkamise taga, tuleb võtta kätte ja hakata kokkama. Muud polegi ... ,” lisab Arvo.

Muusikuna Siberis, ehitajana Õismäel

Kui vaadata Arvo toiduvideosid, siis paistab tema liigutustes välja professionaalsus, täpsus ning lõpptulemusena vaatajatele esitletavad roa näevad välja kui aastaid läbi harjutatud toidud. Seda enam on ootamatu saada teada, et kõik retseptid teeb Arvo läbi vaid korra, kui mitte lugada sinna hulka peas toitude läbikatsetamist. Teisalt jällegi tundub Arvo osavus loogilisena kui saada jällegi teada, et tegemist on endise muusiku ja ehitajaga. Kuldsed käed, inseneri taiplikus ja töö puhtus on ka toiduvaldkonnas kõige olulisemad ja paremad omadused.

Võrust pärit poiss läks 1959. aastal pealinna tööstuskooli õppima ehitust, kuid Nõukogude sõjaväe teenistusses asus aga teenima hoopis muusikuna – oskas akordionimängu - ning sõitis kohustusliku kahe aasta jooksul pilli mängides rongidega läbi kogu Siberi.

„Laulsin enamasti Eesti keeles kitarri saatel Valgre laule. Peale sõjaväge tagasi koju jõudes ei olnud mul ju midagi – ei elukohta, ei tööd. Jõlkusin siis ühel hetkel mööda Tallinna ringi, kui trehvasin kohalikke pillimehi, kes kutsusid mu Tallinna Laevastiku kordoni orkestrisse. Nii ma siis tõmbasingi selga mereväelase mundri, kuu hiljem sain ka korteri. Olin üleajateenija ja mängisin viis aastat orkestris – neli korda nädalas mängisime tänase Vene kultuurikeskuse keldris olnud tantsusaalis Saksa šlaagreid. Aga mis teha ... noor mees tahab ju enamat, rohkem palka, paremaid võimalusi,” lisab Kassin.

Muusika on jäänud Arvo ellu küll tänaseni, elukutsena aga jätkas mees ikkagi õpitud erialal ehk ehitajana Tallinna Majanduskombinaadis. Suurim projekt – Õismäe ehitamine.

Pärast toidutegu istume lauda

Niisama külla tühja juttu ajama me fotograafiga ka ei läinud, vaid leppisime enne Arvoga kokku, et osalen tema järgmise Kokakooli võttel ja aitan abikokana valmistada Kiievi kotlette. Tund aega küpsetamist ja meie ees laual ilutsesid krõbedad, kuldpruunid kotletid, sama ajaga sai „purki” ka retseptivideo. Arvot ja tema toimetamisi köögis vaadates arvaks, et tegemist on veerandsada aastat noorema mahega. Kergust selles sammus annab alati vaimustus millestki, huvi millegi uue vastu.

Lauda istused hakkab Arvo rääkima sellest, kuidas ta võib käsi südamel öelda, et on ehitanud tervet Õismäge. Selgub, et laud pole kaetud terviklikult ja Arvo lahkub lauast soola-pipra järele, lause jääb pooleli ... laudkond jätkab kotlettide maitsmist ja kalambuuritsemist ... pool minutit hiljem istub Arvo maitseainetega lauda tagasi ning nagu uuesti play-nupust käima vajutatud magnetofon jätkab lauset samast kohast kuhu see ennist pidama jäi. „ ... iga Õismäe maja peal olen tislerina tööd teinud, peamiselt panime põrandaid – korrus päevas. See oli tempo, mis võttis nõrgaks, kuid võib öelda, et ehituskvaliteet on neil majadel täitsa korralik. Olgugi, et meid sunniti ületama prognoose ja tegema seda tihti turvalisuse arvelt,” räägib Kassin.

Oma nooruslikkuse saladuseks peab Arvo seda, et teda ümbritsevad üldiselt noored inimesed – lapsed ja nende sõbrad, kes alati hea toidu peale Laitse maija kokku tulevad. Arvo on abielus teist korda, esimesest abielust on tal poeg ja tütar, teisest abielust kasupoeg.

„Eks vigu on ka tehtud, ei saa salata. Kroonu ja töö ehitusel õpetasid selgeks joomise, see lõi segi nii mõnedki suhted,” räägib mees, kes tänaseks on aga enam kui veerandsajandit olnud täiskarsklane.

Eesti vabariigi 100. sünnipäevaks soovib Arvo, et inimesed sööksid tervislikult, oleksid tänu sellele terved, parema tujuga, kuid mis põhiline, oleksid üksteisega lihtsalt head. „Meid on niigi vähe Eestis, oleme üksteise suhtes sõbralikud ja vähem kiuslikud,” sõnab vanahärra.