EV100 peret | Perekond Siimu lugu: neli põlvkonda „villakaid" ehk Hilda Kudumitest Woolishini
Viljandist pärit Eigo (35) ja tallinlanna Anna (35) viis kokku sport. Nüüd, 13 aastat pärast kooselu algust, müüvad nad lambavillast pleede ja erinevaid meeste-naiste kudumeid ning on juba paari aastaga kehtestanud end tõsiste tegijatena Eesti disainimaastikul.
Midagi juhuslikku selles pole, sest Eigo on üles kasvanud lambavillalõnga lõhn ninas ning juba vaaremast alguse saanud ettevõtluspisikut on kantud edasi juba neljandale põlvkonnale. Õige mulgina ei ole ettevõttele ingliskeelset nime andes unustanud Eigo oma juuri – iga Woolishi toote küljest leiab „hüperlokaalse" päritolumärgise, mis uhkustab „Made in Viljandi. It's in Estonia, google it!" (Toodetud Viljandis. See on Eestis, guugelda!). Woolish ise võiks Eigo arvates eesti keeles kõladagi "villakas".
Eigo tegeles nooruses edukalt teivashüppega, – ikkagi üheksa Eesti meistrivõistluste kuldmedalit! – Anna tegi kergejõustikku. Siis tuli ülikool, pärast seda erinevad ametid Annal toitlustuses, Eigol kaubandusvaldkonnas, abielu.
Vaata perekonna lugu videost:
Tänaseks kasvab peres kolm poega: kaheksane Georg, viieaastane Kristjan ja lasteaiateed alustanud kahene Markus. Mõlemad lapsevanemad tegelevad spordiga ka täna, kuid seda pigem hobina ja vormis püsimiseks. Kui Annaga Woolishi esinduspoes kokku saame, on Eigo sõitnud just Itaaliasse sõpradega suusatama, nädala pärast minnakse lastega talvesporti tegema Himosele ning igapäevased jooksuringid on Annal ja Eigol sissekujunenud rutiin.
Hullumeelne või loomulik?
Hulga laste kõrvalt oma ettevõtet üles ehitada tundub kui hullumeelne žongleerimine, kuid Anna suust kõlab see täiesti loomuliku ja tehtavana. Nipp seisneb selles, et kodu-töö-kool-lasteaed on sätitud kõik üksteise lähedale ning mööda linna ringi rallida ja sellele aega kulutada vaja pole.
„Alguses, kui meie „esinduspood-ladu" oli kodus ja ma kolmanda lapse ootel sisuliselt veel üksi Woolishiga tegelesin ning riideid proovima tulnud inimeste vahel jooksid meie kaks last ringi, oli see küll lõpuks väljakannatamatu," naerab Anna. „Nüüd kui aga kolmas laps ka lasteaeda läks ja me ei pea enam kordamööda kõigega tegelema, hakkavad meie kummagi ülesanded paika loksuma: mina mõtlen tootearendusele, materjalidele ja Eigo keskendub ettevõtte üldisele arendamisele ja turundusele. Oleme suutnud luua ka ühise hingamise e-poe, tootesiltide ja kataloogiga, mis paneb meid kindlasti ka välismaale minnes tõsisemalt võtma."
Kuigi enamus Woolishi tooteid müüakse ikkagi Eestis, on villapleedid ja kodutekstiil müügil ka neljas kohas Soomes, kahes Amsterdami poes ning nüüd leiti edasimüüja ka Inglismaal ning Austrias. Londonist naasid Anna ja Eigo äsja, veebruari keskel, kus toimus mess Pure London ja kus huvilistele esitleti juba Woolishi sügis-talvist kollektsiooni. Anna sõnul said nad ka järjekordset kinnitust, et Woolishi tooteid tervitatakse soojalt kui Skandinaavia disaini.
Kolmeaastane Woolish, saja-aastane traditsioon
Kui hetkel saab Woolish kolmeaastaseks, siis juba mitmeid aastaid enne seda näris Eigot põhitöö kõrvalt tunne, et oleks vaja „oma asja" ajama hakata. Ettevõtluse valdkonda ei pidanud kaugelt otsima, sest seni väga edukalt peamiselt suveniiripoodidele ja välismaa edasimüüjatele rahvusmustritega tooteid kudunud ema Külli Siimu äri hakkas vaikselt hääbuma.
„Eigo käis vist kaks-kolm aastat peale, et perekonnal on ju oma ettevõte olemas ja juba vanemaks saavat ema võiks aidata," räägib Anna. „Toona ma mõtlesin küll, et mina ei hakka küll rukkilillemustriliste kampsunitega tegelema!"
Nimelt on Eigo ema, vanaema ja vanavanaema kõik tegelnud kudumisega ning kõigil on olnud ka paras annus ettevõtlussoont. Eigo vanavanaemal oli Viljandis Tallinna maantee ühes puumajas oma kudumistöökoda, mille nimi oligi naise nime järgi Hilda Kudumid. Hilda kudus käsitsi, tellimise peale ning tema kunded said otse peatänavalt töökotta astuda ja endale sobiva riideeseme tellida.
Hilda pärandas oma oskused tütar Daisyle ning see omakorda oma tütrele Küllile. Viimane töötas aastaid nõukogudeaegse tootmiskoondise Uku juures ning 1994. aastal ostis Inglismaalt kudumismasinad ja asutas enda firma. Külli abikaasa Raimond on samuti olnud algusest peale ettevõtmises sees, tema spetsialiteet on masinate korrashoidmine ja parandamine.
Rukkilillekampsunid muundusid Skandinaavia disainiks
Kui noored Küllile rääkisid, et hakkame nüüd villaseid pleede-patju tootma, pidi ka ema tükk aega selle mõttega harjuma. Kuna aga olukord oli sisuliselt selline, et kas pikkade traditsioonidega kudumisettevõte paneb uksed kinni või tehakse täielik restart, otsustati ikkagi viimase kasuks.
Anna, kellele on sisekujundus ja kodutekstiil alati südamelähedane olnud, hakkaski katsetama uutmoodi disaini ja tooteid. Ei läinud palju aega kui sõna Woolishi brändist ja kvaliteedist levima hakkas.
Koheselt tuli ka suurtellimus hotelli voodikatete tegemiseks ning asi sai hoo sisse. Siis hakati pärima juba riiete kohta – kui paari kuu pärast esimesed naistekampsunid valmis said, küsiti sama meeste jaoks. Vahepeal tehti ka koostööd lasteriiete tootmiseks Mimi Disainiga. Praegu riietab Woolish näiteks filmi „Eia jõulud Tondikakul" peategelasi ning hoiab soojas ka võttemeeskonda.
Et tootevalikut laiendada, vaatab Woolishi tiim tootmise mõttes Eestist välja ja naabrite leedukate poole. Endal pole lihtsalt nii palju jaksu, et uusi kalleid masinaid osta, mis õhemat ja veidi teistmoodi materjali kooks. Leedust enda disaini järgi toodangut sisse tellida on vähemalt alguses mõistlikum, sest liiga hoogsa laienemise vitsad on Siimude pere juba kätte saanud.
