Perekond Käose lugu. Üks vend on põllumees, teine vallutab moemaailma lavasid
Teeristil asuva roosa maja välisuksel kõõlub Karel ning tervitab meid oma koju. Maja pole mitte ainult roosa, vaid ka küla ilusaim. Vähemalt nii iseloomustab juba kaugelt silma paistvat teetähist Maive Käos, Kareli ema. „Kõik Võru taksodišpetserid juba teavad seda kohta kui Navi küla ilusaim maja,“ naerab Maive, kuidas ta Võrust teinekord koju sõites taksole sihtkohta ütleb.
Vaata videost perekond Käose lugu:
Sellest väiksest Võrumaa roosast majast on sirgunud Karel Käos, kosmopoliit hingelt ja modell läbi juhuse. Kareli siht oli pikka aega sport ja võinukski nii jääda, kui just tervis poleks alt vedanud. „Põlves oli mingi väike tükk, mis tekitas valu. See opereeriti küll suht valutult välja, kuid märgi jättis kindlasti,“ räägib Karel, kes end sellest aga morjendada ei lasknud. „Maailm tühja kohta ei salli ning on pakkus häid võimalusi, soovisin proovida midagi muud.“
Niisiis kandideeris ta Suurbritanniasse ülikooli. „Proovisin sisse astuda Briti modernse muusika akadeemiasse,“ üllatab Karel mind. „Olen terve elu koorides laulnud. Hommikul läksin kooli 7.30 bussiga ja koor venitas koolipäevad nii pikaks, et sain koju tagasi alles 22.30 bussiga.“ Skeptik võiks küsida, et kas tõesti koorilaulust piisab muusikaakadeemiasse. Pärast poseerib Karel aga piltidele koos kitarriga, ajab pikalt vastu ja tunneb piinlikust seda tinistada: „Ma ei ole ammu harjutanud.“ Küll aga – üks hetk kõlab kitarr ja pühib kõik eelarvamused.
„Akadeemiasse sisse ei saanud. Polnud ette valmistunud. Kui olin 15, võttis üks modelliagentuur minuga ühendust. Nägid Facebookis üht mu pilti ja kutsusid katsetele,“ räägib ta oma esimesest kontaktist modellindusega, millele ta küll tollal ära ütles. Sama agentuur, YesRight Models, võttis temaga aga uuesti ühendust, kui Karel oli 18 saanud. Kuna kool enam päevakorras polnud, otsustas ta pakkumise vastu võtta.
„Karelil on loll komme, et ta vaatab üles, mitte ette,“ räägib Maive. „Kuid kui ta Londonisse kooli sisse ei saanud, siis julgustasin ta valikut modellinduses kätt proovida. Minu jaoks oli küll hirmutav, et laps läheb laia maailma. Samas, kuna agentuuri juba varasemast teadsime, siis selle võrra oli hirmu vähem.“
„19-aastaselt sain koolist diplomi kätte ja lendasin pea ees tundmatusse. Kõigepealt Koreasse, siis Shanghaisse ja nüüd olen Milanos,“ kirjeldab Karel hüpet Audentese spordipoisist iluetaloniks. Väiksena tahtis ta saada Andrus Veerpaluks, nüüd aga pürgib moemaailma tippu.
Üks modell, teine põlluhull
Siht saada parimaks, sätib Karel end praegu modellimaailmas taseme poolest kuhugi keskele: „Selle pärast nii vähe kodus olengi, kuna moemaailmas on vaja õnne ja õiges kohas olemist. Carmen Kass jõudis kohe TOP4 – New York, London, Pariis, Milano –, mina aga alustasin Aasiast, et oleks raha Milanosse minna. Maailm on avatum ja modellindus palju populaarsem. Konkurents on palju tihedam ja tööd tuleb võimalikult palju teha, et tippu jõuda.“
Ema tõdeb, et eks tal on mõlemad pojad alati isemoodi hakkajad olnud. „Kui isa Valdo läks suusatama, siis Karel võttis kohe suusad näppu ja hüppas kaasa. Sten ka, aga teistmoodi agar. Sõitis rattaga kasuvanaisa hoovi peal, pudelid taga kõlisemas. Vanaisa pidi pudelid ära ostma, siis sai vaikust,“ naerab Maive meenutades Steni koerusi.
„Vend on väiksest peale rännanud,“ räägib Sten-Robin oma vennast, kes talle on täielik vastand, „Mulle meeldib kodu. Rahu, vaikus. Kodu annab hingele rahu,“ aga lisab naerdes, et samas tuli eile ise just Egiptusest ja köhib ning nuuskab nina selle saateks. „Alati võib ju kuskil reisimas käia, aga koju tahaks ikka tagasi tulla.“
Pealtnähagi on vennad eri puust, üks turske maamees, teine piitspeenike linnahärra. Karel sai väiksena ikka väikevenna käest tappa: „Sten oli jurakas, mina aga selline...,“ ilmestab Karel enda kehaehitust vasaku käe väiksel sõrmel. Vennad naeravad, et ainsad ühised asjad ongi neil juuksevärv ja armastus jalgpalli vastu. „Nad on ikka kogu aeg karvupidi koos, üldse ei mõista üksteise maailmapilti,“ ütleb Maive.
Kui Karel on tahab jalaga maailma ukse lahti lüüa, siis Sten on rahulik ja liikumatu: „Palju on vennaga tülisid olnud. Karel utsitab mind rändama ja ambitsioonikam olema. Mine Tartusse. Mine Tallinna. Ma poleks ka Olustverre põllumajandust õppima läinud, kui Karel poleks nii sundinud kodust välja minema.“ Ent praegu on Sten valikuga rahul ja plaanib ehk tulevikus maaülikooligi õppima minna.
„Mulle meeldib põld. Kõik arvavad kuidagi, et põllumees on traktorist või miinimumpalgaga, aga see pole päris nii. Olen venna üle väga uhke ning mind ei häiri, et võib-olla ta varjus olen. Ega ei tahagi esiplaanil olla. Minu suvi on selline – kell 8 hommikul lähen üle tee kasuvanaisa tallu tööle ja õhtul 8-9 ajal tulen sealt tagasi. See ongi mu hobi ja armastus, mulle meeldib see,“ räägib Sten, kuidas ta südamest soovibki koju Navisse elama jääda ja põllumees olla.
„Sten ongi põlluhull,“ räägib Maive, „Lapsena kogus ta ise raha, et endale Bruderi põllutöömasinate mudeleid osta ja siis kõndis hoovi peal rehaga ringi ning ehitas lumele põldu. „Oma põllu“ kõrvale pani rätiku – see oli naabrimehe põld, seal käis ta haltuurat tegemas.“ Üle tee on Jaagumäe talu, kus tööd rohkem kui vabrikus – „70-80 töötajat, 3000 siga, 1600 hektarit,“ loeb Sten oma kasuvanaisa tööstust kui oma südameasja. „Sten on seal põhiline töökäsi, aga oleme seal kõik töötanud ja abiks olnud, mina ja Karel ka.“
Maja koosneb meeste reisikottidest
Üle tee talus töötas ka isa Valdo, „Aga nagu Eesti elu ikka,“ nendib Maive, viisid Eesti raske töö ja väike palk mehe pool aastat tagasi Soome. „Naabritel on Soomes ehitusfirma ja nende kaudu sai sinna tööle,“ täpsustab Sten-Robin. Isa saadab tervisi ja sooviks ka väga kodus olla, seda enam, kuna Karel koju suurest maailmast just väga tihti ei satu. Kahjuks peab ta tööl olema ja Karel jõuab napilt tagasi Milanosse tööle lennata, enne kui isa Soomest koju jõuab. „Valdo on Soomes, Sten Olustveres, Karel Milanos. Üksi on olla, kõik on kodust läinud,“ räägib Maive, kuidas elamine koosneb meeste reisikottidest. Nõnda ongi praegu Navi küla roosa maja püsiasukad Maive ja Stefi, koerake, kes viie aasta eest sai võetud Kareli asemele, kui too Audentesesse kooli läks.
„Kohtusime Valdoga Navis tuttavate piirivalvurite peol,“ räägib Maive, kuidas miskitpidi on kõik alati Navi ümber keerlenud. 1995. aastal nad abiellusid ja samal aastal sündis Karel. „Minu isa oli Petserimaalt, Valdo Elvast,“ on Maive peres mehed kõik mujalt tulnud, samas kui emaliini pidi on pool Navi küla ta sugulased. Pärast Maive isa surma abiellus ema naabrimehega Jaagumäe talust ja seesama nüüdseks roosa ja kahekorruseline talumaja jäi Maivele. „Õde kolis Pärnusse ja maja jäi minule. Nüüd ajalugu pisut nagu korduks. Samamoodi läks Karel mujale maailma elama ja plaan on maja jätta Stenile.“
Peale Veerpaluks saamise soovis väike Karel üht asja veel, tuleb Maivele meelde: „Karel tahtis Tartu maantee äärde silti: „Navi küla – siin elas Karel Käos“. Karel ei mõista, kui kaugel ta oma vanuse kohta on, kui tohutu hüppe ta on teinud." Sten-Robin suhtub sellesse sildimõttesse üpriski lõbusalt. Sellist tähelepanu ta ei tahaks, põld oleks tema pärand. "Sten-Robin võtab asja rahulikult, Karel aga seab eesmärgiks tipu ja vingub, et pole seal. Räägib mullegi, et unistama peab suurelt ning olen ta utsitamisest ka vedu võtnud. Läksin massaaži õppima, sest Karel sundis tagant,“ räägib Maive, kuidas Karel utsitab kõiki rohkem tegema.
