EV 100 peret | Igor Kurov kogub telliskive, tema perele kalli linna, Vana Narva kilde
„Paljud vanad narvalased mäletavad kummalist, võib-olla legedaarset juhtumit, mis leidis aset 1930. aastate keskel. Mulle rääkisid sellest omaksed. Räägiti, et kunagi ilmus Narva kesklinna taadike, kes kaunite hoonete katuseid vaadates ütles, et varsti seda linna enam ei ole. Nii kõik läkski, nagu teada. 1944. aastal purustas Narva Nõukogude lennuvägi, aga taastama seda, mida oleks võinud veel taastada, keegi ei hakanud,” jutustab Igor Kurov, kelle esivanemad on pärit Peipsiääre põhjapoolsest osast. Mingi hetkeni kandsid nad nime Kure, mis hiljem venestati Kuroviks.
Tugev majapidamine
„Vanaisa Ivan Petrovitšil oli talu Peipsi järve kaldal Smolnitsa külas, umbes 70 hektarit, kus perekond, aga vanaisal oli kümme last, viis poega ja viis tütart, tegeles majapidamisega. Vanaisa teenis ka metsa müügi ja kalapüügiga, käis tihti Narvas, käisid ka ülejäänud perekonnaliikmed: tööl, erinevate asjade pärast – sisseostudel, lihtsalt lõbu pärast. Üldse oli jõel sel ajal Narva ja Peipsiääre vahel väga hea ühendus – peipsiäärlased ööbisid Narva tulles Kulgu sadamas oma pargastel. Narvat külastati ka selleks, et näha midagi erilist. Tädi Jefrosinja rääkis, kui me olime isaga 1990. aastal külas tema juures Kanadas, millise tohutu mulje jättis talle 1936. aastal Rootsi lõvi ausamba avamistseremoonia, kuhu saabus prints Gustaf Adolf.”
Loomulikult muutis kõik nõukogude võimu tulek. Igor räägib, et tema vanaisa, nagu ka paljud teised, nägi peatseid katastroofilisi muutusi ette juba 1938. aastal ja isegi varem.
„Inimesed provintsis ei olnud informatsioonilises isolatsioonis – loeti ajalehti, kuulati raadiot. Aga sõna otseses mõttes nende kõrval toimusid kurjakuulutavad sünged sündmused – Nõukogude sõjaväelased sõitsid 1938. aastal suurte propellersaanidega Peipsi järvel väljakutsuvalt mööda piiri, tapeti neli Eesti piirivalvurit. Märgati, et ilmusid kummalised hulkurid, kes polnud tavaliste hulkuritega sarnased – nad olid hoolitsetud ja arvati, et need inimesed kogusid informatsiooni. Kui 1939. aastal toodi sisse Nõukogude väed, sai kõik lõplikult selgeks, kuigi see ei olnud veel okupatsioon,” räägib Igor.
„Minu isa, Anatoli Ivanovitš, sündinud 1921. aastal, jälgis koos teiste noortega praeguse Ivangorodi poolelt, aga siis oli see üks linn, Narva, kuidas Nõukogude väed üle silla läksid. Talle jäi meelde, et kui kolonnid jõudsid sillani, nad peatusid ja ootasid, kuni sapöörid kontrollivad, kas see on mineeritud, kuigi oli veel rahuaeg ja väed toodi sisse lepingu järgi.”
Nõukogude võimu otsene kehtestamine viis Kurovite jaoks selleni, et maa võeti neilt ära, aga maja jäeti alles. Kedagi ei vahistatud. „Samal ajal Vasknarvas arreteeriti isegi kingsepatöökodade omanikud, väikeste poodide ja apteekide omanikud, õpetajad,” jutustab Igor. „Isa valmistus juba minema teenima Eesti armeesse, aga sattus Nõukogude omasse.”
Sõda õnnestus tal üle elada suhteliselt õnnelikult, see tähendab, et ta jäi ellu. Tema vend Mihhail, sündinud 1916. aastal, hukkus Velikije Luki all. Teised vennad olid nooremad ja armeesse ei sattunud.
Vanaisa haigestus 1942. aastal ja suri. Igori kolm tädi Jefrosinja, Nina ja Zoja sõitsid pärast vintsutusi Saksa laagris Kanadasse ja vanaema Aleksandra koos nooremate lastega naasis Narva.
1989. aastal külastas Igori isa Anatoli Ivanovitš õdesid Kanadas ja 1990. aastal käis Igor neil koos isaga Torontos külas. Kas ei olnud mõtet sinna jääda, paluda varjupaika? 1990. aastal Nõukogude Liit veel eksisteeris, seda poleks olnud keeruline saada.
Igor vastab. „Oleks tahtnud loomulikult, aga kuidagi ei söandanud seda teha, ja kui viisa pikendamisest keelduti, sõitsime ära. Enne seda pikendati viisat kaks korda, mõlemal korral kuu võrra,” räägib Igor. „Aga see ei olnud enam minu esimene sõit välismaale. Veidi enne Kanadat suundusin ma vaatama purustatud Berliini müüri, varsti pärast seda, kui see ajalooline sündmus toimus. See oli loomulikult avantüürlik sõit. Me sõitsime kahe auto, Žiguli ja Zaporožetsiga, olles saanud väljasõiduloa spordimeeskonna liikmetena, kuigi spordimehi oli meie hulgas ainult üks, Jaan Pehk, kes tegeles triatloni ja suusatamisega. Loomulikult oli rahadega kõik kitsas ja me arvestasime kõike väga täpselt, võttes kaasa kanistrid bensiiniga, aga meid vedas alt ka see, et osa bensiinist konfiskeeriti Nõukogude-Poola piiril ja see, et Ida-Saksa marga kurss langes tollal kiiresti. Meid aitas välja üks Nõukogude ohvitser, kes lasi meil lihtsalt tankida sõjaväebaasis Dresdenis.”
Igori sõnul oli olukord ühineval Saksamaal innustav: tudengid tänavatel, optimistlik meeleolu.
„Meid hoiatati, et Nõukogude numbritega autodega on ohtlik sõita: kuskil Tšehhis võidakse visata kividega või veel midagi teha, kui jätame autod valveta, aga midagi sellist ei juhtunud.”
Pisarad varemetel
1987. aastal saabus Kanadast Narva tädi Nina. Võimud ei lubanud tal siis isegi ööseks linna jääda. See tähendab, Eestis võis ta viibida kauem, aga mitte mingil juhul Narvas.
„Loomulikult oli meil sel puhul pidu. Kogunesid mõned tädi Nina sõjaeelsed sõbrannad. Oli palju jutuajamisi, aga loomulikult tahtis tädi näha ka Narvat. Jalutades mööda Vana Narvat, millest peaaegu midagi alles ei olnud, ta ühel hetkel istus ja puhkes nutma. Ta loomulikult teadis, et seda Narvat, mida ta mäletab, enam ei ole, aga näha seda oma silmadega oli väga suur vapustus.”
Tellised kui armastuse väljendus
Kurov on pikkade aastate jooksul kokku kogunud tohutu kollektsiooni telliseid, Vana Narva kilde, aga ka telliseid teistest kohtadest, lähedastest ja mitte väga lähedastest. Kõik see on osa kollektsioonist, mille kataloogi on kantud juba üle 600 eksemplari, erinevate märgistuste ja teiste eripäradega. Linnas ja selle ümbruses on erinevatel aegadel olnud palju tellisetehaseid ja nende toodangu mitmekesisus avaldab muljet. Kataloogis fikseerib Igor, kust tellis on leitud ja millise hoone osa on ta eeldatavalt olnud, ning teeb üsna meisterliku joonise.
Kollektsionääril on suur unistus: panna tellised välja avalikuks vaatamiseks, lisades ekspositsioonile hoonete fotod, mille osad tellised kunagi on olnud, aga seni pole kohta isegi kõige kogutu normaalseks ajutiseks säilitamiseks. Osa kollektsioonist paikneb lageda taeva all, osa Eesti gümnaasiumi keldris, kust see tuleb suvel välja tuua seoses põhjaliku remondiga.
„Ma elan seda loomulikult väga üle. Spetsialistid, näiteks keraamika asjatundja Eero Kotli, peavad minu kollektsiooni unikaalseks ja Narva ajaloo jaoks on see hindamatu. Võib-olla oleks ideaalne paik selle jaoks paviljon, mille Narva võimud kavatsevad ehitada entusiast Fjodor Šantsõni kokku pandud Vana Narva maketi jaoks. Minu jaoks on telliste kogumine mõnes mõttes armastusavaldus Vanale Narvale.”
