Rogozin tunnistas, et 2011. aastal Murmanski lähedal põlenud tuumaallveelaev oli täisrelvastuses

Sel nädalal ajalehes Kommersant ilmunud suures intervjuus Venemaa asepeaministri Dmitri Rogoziniga on jäänud suurema tähelepanuta üks lause tuumaallveelaeva Jekaterinburg tulekahju kohta, mille on nüüd esile tõstnud väljaanne Barents Observer.

Kuni 2011. aasta detsembrini Venemaa esindaja NATO juures Brüsselis olnud Rogozin räägib intervjuus oma esimestest päevadest kaitsetööstuse eest vastutava asepeaministrina.

„Presidendi ametisse nimetamise ukaas anti välja 23. detsembril,” ütleb Rogozin ja seletab siis, miks mäletab esimesi päevi ametis elu lõpuni: „Tulekahju ballistiliste rakettide allveelaeval Jekaterinburg Rosljakovo laevatehase dokis.”

Rogozin ja teised püüdsid ennustada, mis võib juhtuda, ja pidid tegema kiireid otsuseid, sest, nagu ütleb Rogozin: „Lõpuks ei laadinud alus ju enne remonti relvi maha: pardal olid torpeedod ja tavalised ballistilised raketid.”

Jekaterinburg oli sel ajal üks Venemaa Põhjalaevastiku kuuest ballistiliste rakettide allveelaevast ning võtmetähtsusega osa Venemaa tuumatriaadi mereväeharust. Delta-IV-klassi allveelaev tähisega K-84 kannab tavaliselt 16 ballistilist raketti, millest igaüks on relvastatud nelja tuumalõhkepeaga. See tähendab, et hetkel, kui tulekahju 29. detsembril puhkes, oli allveelaeva raketišahtides kokku kuni 64 tuumapommi.

Lisaks sellele on allveelaeva jõuallikaks kaks tuumareaktorit.

Reaktorid pandi seisma, kui allveelaev 8. detsembril dokki tuli. Venemaa kaitseministeeriumi ametnikud kinnitasid kogu maailmale, et raketid võeti aluselt maha. Nüüd Rogozini Kommersandile öeldu kinnitab aga seda, mida paljud on aastaid kahtlustanud: tuumarakettide laevalt mahavõtmine ei vastanud tõele.

Tuumarakettide või teiste relvade maha võtmata jätmine remondi ajaks dokis on mereväe ohutusnõuete rikkumine.

Umbes 20 tunniga suudeti allveelaeva kummikatte põleng kustutada lõpuks merevee dokki sisselaskmisega. Milline oleks võinud olla kõige mustem stsenaarium, kui torpeedode või ballistiliste rakettide kütus oleks süttinud, on raske ette kujutada.

Rogozin läks Murmanskist põhjas asuvasse laevatehasesse mõni päev hiljem, et tänada isiklikult töölisi, kes päästsid allveelaeva „ja kõiki meid ränkadest tagajärgedest”.

Raketid R29RM kasutasid vedelkütust ja musta stsnaariumi korral oleksid need võinud plahvatada ja purustada plutooniumist lõhkepead, mis oleks paisanud ümbruskonda radioaktiivse saaste. Osa plutooniumist oleks kandunud tulekahju suitsuga atmosfääri ja tuul oleks seda kandnud suurte vahemaade taha.

Pärast tulekahju teatasid Norra välisminister Jonas Gahr Støre ja Rootsi välisminister Carl Bildt, et on kriitilised ametliku informatsiooni puudumise suhtes Moskvast.

„Enamiku, mida ma tean, olen ma teada saanud meediast,” ütles Bildt Rootsi Televisioonile. Kui tulekahju arutati kaks kuud hiljem Norra parlamendis, ütles Støre, et kui allveelaeval toimub tulekahju ollakse Norras mures. „On lisapõhjuseid muretsemiseks pärast seda, mida me oleme viimastel päevadel teada saanud ametlikelt Vene kõneisikutelt, et pardal võisid olla tuumarelvad,” lisas Støre.

Rosljakovo on mõne tuhande elanikuga asula Murmanskist kuus kilomeetrit põhja pool ja Põhjalaevastiku peabaasist Severomorskist seitse kilomeetrit edela pool.

Põlevast allveelaevast umbes 30 kilomeetri raadiuses elas üle 400 000 inimese. See tähendab Murmanski ja Kola linnu ning viit suletud sõjaväelinna Severomorskit, Snežnogorskit, Poljarnõid, Gadžijevot ja Vidjajevot. 145 kilomeetri kaugusel asub Norra linn Kirkenes ja 230 kilomeetri kaugusel Soome põhjapoolseim linn Ivalo.