Hunditeadlane kinnitab: olukord Eesti metsades on kontrolli all
„Hundid on aegade algusest iga-aastaselt ja kõikides riikides, kus nad elutsevad, vahel ka küla vahele sattunud ja koeri murdnud,” ütleb ta ja lisab, et Eesti puhul on sel aastal probleem vaid Läänemaal, kogu Eestit arvestades on situatsioon pigem tavapärane.
Miks aga tulevad hundid lausa koduõuele luusima? Jahimehed on põhjuseks toonud huntide arvukuse suurenemise ja toidunappuse. Kiiroja aga nentis, et Eesti mastaabis võiks hunte olla veelgi. „Keskkonnaagentuuri andmetel oli möödunud sügisel huntide arvukus ligikaudu 10 protsenti väiksem kui aasta varem,” ütles ta. Zoosemiootiku andmetel oli sügisel, enne jahihooaja algust hunte Eestis 250 ringis. Nüüd on alles pisut üle saja hundi. „Arvestades, et karusid on meil ligi 700, ilveste arvukus on langenud ohtlikult madalale ehk 350 isendini, siis kelle jaoks on 100-250 hunti liiga palju?” tõstatab ta küsimuse. „Selleks, et hunt saaks Eestis reaalselt n-ö metsasanitarina ehk ökosüsteemi tugiliigina toimida, peaks nende arvukus olema praegusest suurem,” ütles Kiiroja.
Tulles aga tagasi küsimuse juurde, et mis siiski ajendab hunte inimestele nii lähedale tulema, vastab Kiiroja, et põhjuseid on mitmeid, kuid nälg ei ole üks neist. „Mis puudutab toidubaasi, siis hunt Eestis kindlasti näljas ei ole. Metskitse arvukus on viimase paari-kolme aastaga kahekordistunud ja ka selle aasta esmased seireandmed (vaatluskaardid ja ruutloendus - L.K.) näitavad jätkuvat tõusu, ka põtru ja kopraid on meil jätkuvalt palju,” kirjeldas ta olukorda ja lisas, et kui praegu tuuakse välja kehv toidulaud sigade Aafrika katku tõttu, siis isegi metsseata on hundi toiduvalik rikkalik.
Küll aga võib olla põhjuseks, miks hundid külavahel luusivad, näiteks nende jooksuaeg – üksikud ning noored hundid, kes kodukarjast lahkuvad, otsivad partnereid ja liiguvad seetõttu ka rohkem ringi. Seoses jooksuajaga tekivad ka uued “noorpaarid”, kes alles otsivad oma territooriumit ning noorte ja kogenematutena uusi alasid avastades võivad nad sagedamini sattuda inimasustustesse. „Samuti meelitavad noori hunte ligi lautade taha visatud loomakorjused,” põhjendas Kiiroja.
Teine levinum põhjus on see, et hundijahihooajal on küttimise tulemusena kari laiali löödud. Ilma korraliku karjata on huntidel raskem hakkama saada ning kui tapetud on karjas peamised jahtijad, siis tekibki olukord, kus piltlikult öeldes on järele jäänud klassiruum õpilasi õpetajata. “Tõepoolest näitavad teadusuuringud, et suur küttimissurve huntidele tekitab probleemseid isendeid juurde. Ka Eestis on koerte murdmisi olnud kõige rohkem siis, kui huntide arvukus oli kõige madalam,” nendib Kiiroja.
„Lisaks lähevad hundid inimasulatele lähemale ka hirvlaste jälgedes – kui viimastel on talvisel ajal raskusi toidu leidmisega, siis liiguvad nad toiduotsingutel inimeste elupaikadele lähemale, hunt aga järgneb oma saakloomale,” selgitab Kiiroja.
Mis aga puutub koerte murdmisesse, siis Kiiroja ei eita, et üksik koer taluõuel siiski hunte ligi meelitab. Enamasti on mehhanismiks territoriaalsus, kuid väikest kasvu koeri võivad hundid murda ka saakloomadena. Maapiirkondades, kus teadaolevalt elab metsades hunte, ei tohiks koeri üksi õue jätta, kui koer just hundikindlas välisaedikus ei ela. Ka koertega metsas käies tuleks oma lemmikut rihma otsas hoida, sest kui koer tunneb hundi lõhna, võib ta ka ise huntidele järele joosta. „Tegelikult on ülemaailmselt teada ja ka videomaterjalide kaudu tõestatud juhtumeid, kus vabal liikumisel koerad (eriti jahikoerad) ise ajavad hunte taga ja initsieerivad kontakti, mille peale hundid lõpuks koerale “koha kätte näitavad”,” ütleb ta.
Kiiroja tõi välja ka põhjuse, miks taluhoovile tulnud hunt ei pruugi karta aknast välja vaatavat perenaist: nimelt ei oska hundid tavaliselt läbi akna näha. „Samuti ei karda hundid koputust – see on nende jaoks suvaline taustamüra,” ütles ta ja lisas, et hooneid hundid niisamuti ei karda. „Nad ei pruugi peljata ka autosid või traktoreid, nad kardavad inimest.”
Zoosemiootik rõhutas veel kord: Eesti huntide käitumine ei ole kuidagi anormaalne ega erinev teiste riikide huntide käitumisest.
