Kas meie emakeelepäev on ikka eesti keele päev?

Või tähistame me emakeelepäeval Eestis hoopis saksa keele, inglise keele või vene keele päeva? Sellise keerulise küsimuse ees seisab Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval taas iga eesti keele õpetaja, kellel on rõõm töötada mõnes muukeelses haridusasutuses ja õpetada meie muukeelseid lapsi.

Tähistame me Eestis oma eesti emakeelepäeva juba 1996. aastast alates ja seisab see päev universaalse riikliku tähtpäevana kakskümmend aastat meie pühade ja tähtpäevade seaduseski. Ometi kerkib igal aastal täiesti õigustatult üles intrigeeriv küsimus, kas ja miks peaksime emakeelepäeval Eestis ainult eesti keele ilu ülistama ja ainult eesti emakeele tähtsust rõhutama.

Pakkus ju õpetaja Meinhard Laks eesti keele päeva tähistamise mõtte algatajana kakskümmend aastat tagasi Riigikogu saadikutele välja võimaluse kehtestada riikliku tähtpäevana kas "eesti emakeele päev" või "eesti emakeele ja kultuuri päev". Kogus ta ju toetusallkirjugi eelkõige ja ainult eesti keele hoidmise ja väärtustamise eesmärgil. Soovis ta ju südamest, et tähistaksime Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeva igal aastal just eesti emakeele ja kultuuri tähtpäevana.

Ometi ei julgenud tollased rahvasaadikud eesti keele päeva seaduses riikliku tähtpäevana kehtestada. Tollane parlamendi enamus puges koguni väite taha, et äkki ei leia sellise päeva tähistamine rahva hulgas toetust. Ja nii kehtestatigi riikliku tähtpäevana neutraalne ja tänaseni segadust tekitav emakeelepäev.

Annab ju emekeelepäev meie riikliku tähtpäevana kõigile muukeelsetele eestimaalastele õiguse tähistada Kristjan Jaagu sünnipäeval oma emakeele päeva. Ja see on väga tore ja selles ei olegi midagi halba.

Aga eesti keele õpetaja mäletab ja teab, et selle tähtpäeva kehtestamisega sooviti rõhutada Eestis just eesti keele tähtsust. Et seeläbi ka rahvusvahelisele avalikkusele kuulutada ja näidata, mida tähendab Eestis eesti keel. Ometi tundub, et eesti keele õpetajagi peab viimasel ajal targemaks emakeelepäeva tähistamise vaikselt ära jätta, sest see näib talle olevat kõige lihtsam lahendus.

Kuni meie seaduses on riikliku tähtpäevana märgitud emakeelepäev, seni ei ole ka eesti keele õpetajal õigust tähistada seda päeva vaid eesti keele päevana. Olgu muukeelses kooliski õppekeeleks eesti keel, ei ole see üldjuhul ometi laste emakeeleks. Seega ei tohiks õpetaja keelduda ka laste ettepanekust rõhutada sellel päeval just nende emakeele tähtsust. Asja ei muuda õpetaja jaoks lihtsamaks ka asjaolu, et rahvusvahelise emakeelepäeva tähistamise traditsioonile pani kakskümmend aastat tagasi aluse Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon, kui määras selleks tähtpäevaks 21. veebruari.

Nõnda tundubki, et kahekümne aasta jooksul ei ole midagi muutunud. Sestap tekitas minus nõutust ja kurbust ka Kristjan Jaak Petersoni taaslavastatud rännak Riiast Tartusse, mida esitleti veidras filmilavastuses Eesti uhkel juubelipeol. Kuigi ojasoolik puudutus on varemgi meie traditsioone labastanud ja meie eluhoiakuid naeruvääristanud, mõjus Kristjan Jaagu rännak pidupäeva kontsertetenduses ometi ootamatu ja kohatuna.

Ja nii jääbki mul täna vaid siira lugupidamise ja tänuga meenutada sihikindlat eesti keele õpetajat Meinhard Laksi. Mõelda tänutundega selle Ida-Virumaa õpetaja väsimatule südikusele eesti keele hoidmisel ja väärtustamisel. Jääb vaid meenutada maarahva lauliku Kristjan Jaak Petersoni ülevaid sõnu: "Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?"