ANALÜÜS | Süüria jaotub mõjusfäärideks. Putini ja Erdoğani sõprus tekitab peavalu nii USA-le, kurdidele kui Assadile

Eile ja täna viibis Ankaras visiidil Vene president Vladimir Putin, kes arutas Türgi liidri Recep Tayyip Erdoğaniga kaubasidemeid, relvatarneid ja Süüria tulevikku.

Teatavasti on Türgi üks väheseid NATO riike, mis ei ühinenud Salisbury keemiarünnakule järgnenud Vene diplomaatide-luurajate väljasaatmise aktsiooniga. Ning lisaks sellele, et Putin valis uue ametiaja esimese ja sümboolse välisreisi sihtpunktiks Türgi, tõendasid riigid sõprust ka käegakatsutavamal viisil. Eile avasid kaks presidenti Lõuna-Türgis pidulikult Akkuyu tuumajaama ehituse. See oleks pidanud algama juba 2015. aastal, kuid lükkus edasi, kui Venemaa alustas Süürias interventsiooni ja Türgi tulistas alla Vene lennuki. Nüüd on tüli unustatud ja 20 miljardit dollarit (16 miljardit eurot) maksva jaama ehitus peaks valmima 2026. aastaks. Jaama esimene etapp loodetakse töökorda saada juba 2023. aastal. Pärast valmimist peaks see täitma 10% Türgi energiavajadusest.

Edasi liiguti ka õhutõrjesüsteemi S-400 puudutava hankelepinguga. Mulluse kokkuleppe järgi pidid üle 2 miljardi dollari maksvad Vene raketid jõudma Türki hiljemalt 2020. aastaks, kuid Türgi teatel otsustati, et leping viiakse ellu juba järgmise aasta juuliks. See on otsustav ninanips USA-le, mis on korduvalt rõhutanud, et NATO riik peaks kasutama ülejäänud alliansiga ühilduvat tehnikat. Eelmisel nädalal käis USA välisministeeriumi delegatsioon Ankarale meelde tuletamas, et USA Kongressis hiljuti vastuvõetud seaduse järgi võib Vene sõjatehnikat ostvaid riike karistada sanktsioonidega. Erdoğan aga ütles eile, et seda küsimust ta rohkem ei aruta ja Türgi on oma otsuse teinud.

Samuti jätkub Vene-Türgi gaasitoru TurkStream rajamine (hind: 7 miljardit eurot), mida Venemaa tahab sarnaselt gaasijuhtmele Nord Stream II kasutada praegu Ukrainat läbivate tarneteede alternatiivina. Töö TurkStreami veealuste osadega juba käib, aga nagu Vene energeetikaminister Aleksander Novak eile kinnitas, pole maapealne osa ikka veel Türgi valitsuse luba saanud. USA ja NATO idapoolsed liitlased peavad juhtme rajamist Euroopa energiajulgeolekule ohtlikuks, aga põhiprobleem pole selles. Veebruaris kirjutas Reuters kõnelustega kursis olevale allikale viidates, et Türgi riiklik energiafirma Botas soovib vastutasuks ehitusloa eest saada Gazpromilt edaspidi gaasi soodushinnaga. Gazprom tahab ehitusega valmis saada 2019. aastaks ja aega hakkab seega nappima. "Tõsisem viivitus süvendaks osade Lääne analüütikute seas levivaid kahtlusi, kas TurkStream üldse kunagi plaanitud kujul valmis saab," märgib Reuters.

Kuna Venemaa toetab Süüria kodusõjas koos Iraaniga ametlikku valitsust ja Türgi toetab islamistidest mässulisi, võiks esmapilgul paista, et riikide erimeelsused on selles küsimuses lepitamatud. Viimased sündmused aga viitavad muule. Kui Türgi alustas jaanuaris operatsiooni kurdide Afrini kantoni vallutamiseks, vabastas Venemaa Türgi lennukitele õhuruumi ja tõmbas oma vähesed sõjajõud Afrinist välja. Iraanile alluvad relvarühmitused tegid küll katset kurde abistada, ent kandsid õhulöökides kaotusi ja tõmbusid samuti tagasi. Praeguseks on kogu Afrini kanton Türgi ja tema mässulistest liitlaste kontrolli all, nii et Põhja-Süüria kaart näeb nüüdseks välja selline.

Kohaliku Türgi-meelse organi Afrini Vabastuskongressi teatel plaanitakse uusi alasid valitsema määrata türklasest kuberner, kes hakkab oma tegevust koordineerima Türgi Hatay provintsi kuberneriga. Teise Türgi-meelse organisatsiooni Kurdi Rahvuslik Nõukogu juhtkonda kuuluv Abdulaziz Temo ütles väljaandele al-Monitor, et järgmiseks koolitab Türgi välja 1000 võitlejat, kellest moodustatakse Afrini uus politseijõud. See võtab Temo sõnul aega kuni pool aastat ja seniks jäävad Türgi väed Afrinisse. Ametlikult lubab Türgi siiski töötada selle nimel, et Süüriast saaks kunagi taas ühtne riik. Väärib aga märkimist, et praegu laiendab Türgi sõjalist kohaolekut ka Iraagis (vastu sealse keskvalitsuse tahtmist, kuid kurdi omavalitsust juhtiva Barzani klanni heakskiidul) ja Türgi poliitikud jätkavad retoorikat Osmani impeeriumi aegsete piiride taastamisest.

Nende sündmustega paralleelselt on Vene-Iraani-Süüria väed pommide ja läbirääkimiste teel saavutanud mässuliste ja tsiviilelanike väljatõmbumise Damascuse lähistel asuvast Ida-Ghouta enklaavist ja nende lahkumise põhjapoolsesse Idlibi provintsi. Leidub analüütikuid, kes näevad siin selget mõjusfääride jagamist, kus Ida-Ghouta on vahetatud Afrini vastu. Tõsi, Türgi valitsus nimetab Ida-Ghouta pommitamist ja sellele järgnenud etnilist puhastust endiselt sõjakuriteoks. Ja Vene välisminister Sergei Lavrov ütles eelmisel nädalal, et kurdi aladel toimuvaid konflikte ei ole kuidagi võimalik lahendada ilma kurdidest elanikke kaasamata. Nagu näha, pole need sõnad kahe riigi läbikäimist ometi kuidagi halvendanud.

Täna osales Ankaras Süüria tulevikku puudutavatel kõnelustel ka kolmas liider, Iraani president Hassan Rouhani. Põhilisteks aruteluteemadeks olid ikka Afrini kantoni ja Idlibi provintsi saatus. Idlibis tugevneb järjest Türgi vägede kohalolek ning valitsusvägede ja mässuliste rindejoonele on tänavu tekkinud kuus Türgi sõjalist vaatlusposti. Ajakiri Economist leidis oma analüüsis, et Putin ja Rouhani hakkavad Türgi käest ühel häälel nõudma, et Idlibi provntsis paiknevad mässulised alistuksid. Kui uskuda, et Venemaa põhieesmärk on tõesti Süüria terviklikkuse tagamine ja islamistidega võitlemine ja Türgi võtab tõsiselt Süüria tsiviilelanike kaitset, on raske näha, kuidas siin saaks üksmeelele jõuda.

Aga on ka teistsuguseid arvamusi. Londoni King´s College´i teadur Alexander Clarkson osutab, et millegipärast kipuvad Vene õhulöögid Idlibi provintsis tabama just selliseid islamiste (eelkõige al-Qaida kohalik liitlane Hay'at Tahrir al-Sham), kes pole Türgiga liitu sõlminud. Kindel on see, et Türgi vägesid nad ei pommita ja samuti ei näita türklased esialgu mingit märki, et nad sooviksid Idlibi provintsi valitsusvägedele tagasi anda. Rouhani ütles eile enne kodumaalt lahkumist, et kõik võõrväed, keda pole Süüria valitsuse poolt kutsutud (see tähendab Türgi ja lääneriigid) peaksid sealt lahkuma. USA president Donald Trump andiski eelmisel nädalal mõista, et peab Süüria-missiooni lõpusirgel olevaks, ent Trumpi ütlemiste põhjal on raske kindlaid prognoose teha. CNN teatas eile, et enne seda plaanis Pentagon hoopis vägede arvu suurendamist.

Pärast tänast kohtumist toimunud pressikonverentsil ütles Rouhani, et Süüria terroristide/mässuliste toetamise eest vastutavad hoopis lääneriigid, mitte Türgi, keda Iraan varem selles (põhjusega) on süüdistanud. Liidrid leppisid kokku, et kolmiku järgmine kohtumine tuleb juba Teheranis. Vähemalt selles on Türgi ja Iraan ühel meelel, et USA väed Süürias on mõlemale pinnuks silmas. Põhja-Süürias Eufrati jõe ääres asuvas Manbiji linna lähistel on kõigi kolme riigi üksused üksteisest praegu paari kilomeetri kaugusel ja olukord on enam kui huvitav.

Lõpuks torkab Ankaras toimunud kõneluste puhul silma, et ametliku ehk Bashar al-Assadi valitsuse seisukoht Süüria tuleviku kohta ei huvita aastal 2018 enam eriti kedagi. Assadil jääb vaid üle loota, et Iraan ja Venemaa oma vangerdustega tema huvisid täiesti ära ei unusta. Ootamatu signaal tuli hiljuti aga mässulisi toetavast Saudi Araabiast, mille kroonprints Mohammad tõdes intervjuus ajakirjale Time, et Assadi kukutamine pole enam päevakorras. Selle asemel andis kroonprints mõista, et varsti võib Assadil tekkida vajadus end oma liitlaste eest kaitsta. "Bashar jääb ametisse, aga ma usun, et Bashari huvides on mitte lasta iraanlastel Süürias teha, mis neile pähe tuleb," ütles kroonprints reedel ilmunud intervjuus.