FOTOD | Kruusateede olukord üle Eesti on õõvastav. Lugeja: kevadeti autoga kinni jäämata maanteeni jõuda ei ole võimalik
Delfile on saadetud pilte ja arvamusi teeoludest üle Eesti. Kruusateed on nigelas seisus, nagu tõdeb ka üks lugejatest ning teeb ettepaneku saata pilte üle Eesti linnaväliste teede olukorra väljaselgitamiseks.
Birgit:
"Minu Pärnumaal elavad vanavanemad elavad maanteest 4 km kaugusel ning oma metsa vahel asuvast talust neil kevadeti autoga kinni jäämata maanteeni jõuda ei ole võimalik. Samuti kasutavad tihti samu teid metsaväljaveo veokid, jahimehed ja RMK metsavahid ja kaks viimast kasutavad peamiselt kõrgeid maastureid. Kõik need sõidukid muudavad aga tavalisele autole tee läbi pääsmatuks mudasesse pinnasesse tekkinud “rööbaste” tõttu."
Lugeja soovib, et üle riigi tehtaks väikesed teed korda. "Teede probleem on reaalne praegusel aastaajal igalpool ning rahvaesindajatel puudub igasugune ettekujutus kuidas väikeste asulate või metsas elajad tööle/kooli/poodi peavad läbi muda ja/või aukude autodega “ujuma”. Oleks teedel kruusagi... puhas maa pinnas."
"Neid talusid on samas olukorras nii palju ja tean inimesi, kes peavad jätma auto ühe kilomeetri kaugusele ja jala majani kõndima, sest autoga majani välja ei jõua kui kodus just abistavat traktorit ei ole. Selline on seis tavaliselt sügiseti ja kevadeti, kui maa ei ole külmunud, vaid märg."
Jaanus:
Et koju pääseda, tuleb läbida ca 400 meetrit sellist teed nagu pildil näha. Nii umbes 5 kuud aastas. Sügisel vihmaperioodil ja kevadel lumesulades autoga koju ei pääse, see tuleb jätta tee äärde ja koos kompsudega jalgsi tulla. Tänase seisuga (13.04.2018) veel autoga koju ei pääse. Igapäevane reaalsus on see, et kummikud jalga, sumbad läbi sopa 400 meetrit autoni, vahetad autos jalanõud ära ja siis saab sõitma hakata.
Kui peaks olema vaja kutsuda kiirabi või tuletõrjet, siis nad päris pika perioodi jooksul ligi siia ei pääse. Sügise keskel ja kevadel nagu praegu vajub isegi inimene jalgsi käies umbes 6-7 cm sopa sisse.
Olen poöördunud ka kohaliku valla poole, sealt öeldakse, et tehniliselt võttes on teil tee olemas.
Triinu
Kahkva-Orava teest on minu taluni 2 km.
Tee kasutamine praktiliselt katkes 21. augustil. Külmunud teeolud parandasid mu tervise, sest ei pidanud pidevalt mõtlema, kas ikka saan välja või koju. Siis sai mööda kõrrepõldu kihutatud, sest teel olid maasturitega sissesõidetud roopad ja ma oleks oma Alhambra sisikonna sinna teravike otsa jätnud. Maasturid kuuluvad jahimeestele, lisaks prügiveoraskekaal ja vahel mingid metsaga seotud tegelased.
Veel talvise kiirtee ajal tegi Lõunaleht minuga loo ka tee teemal. Lõppu saadi ka vallavanema kommentaar. Selles süüdistas Enel Liin mind mingis 100-eurose pistise võtmises rekkameestelt, et nad saaks erateesildist mööda sõita. Meil pole silti ja ilmselt leidis see aset siis kui veel Hispaanias elasin. Sellepärast pole mul aimu pistisest ja ei olnud aimu ka teeoludest kui juulis tulin. Juba siis oli olukord talumatu.
Nüüd tuli sula. Auto on 2 km kaugusel naabrite juures. Mõne päeva eest ostsin oma lapse pärandi eest (isa suri) neliveoga auto. Jäin kinni. Nädala eest oli vaja lapsele öösel kiirabi ja ma teadsin täie kindlusega, et maad mööda sõitev masin kohale ei jõua. Soovin seda lootusetuse ja ahastuse tunnet neile, kes oma ametikohta kasutades mu viletsusele ülalt alla vaatavad.
Seadusandlus, mis puudutab erateid (minu teel on 3 omanikku, aga mulle ei kuulu midagi), on enam kui hall. Saan aru ja mäletan, et peale revolutsiooni oli eestlasel vaja eraomandit. Needki 3 omanikku ei olnud tol ajal taludega seotud. Teed aga tilpnevad kinnistutega kaasas läbi mitmesuguste tehingute ja tulemus on see, et teed enam pole. Uhke eraomaniku asemel on maaelu vaevades ägisev noorepoolne rahvas, kes võib veel valikuid teha (Maale elama!).
Vallal on hea öelda, et erateid valla rahaga remontima ei hakata MITTE KUNAGI (Teet Helm). Vald teeb nii vähe igas valdkonnas kui juriidiliselt võimalik. Inimese loomulik asend on ju pikali. Aga siin me siis oleme: jõudsime Eestisse tagasi, laps sumpab kooli vahet u. 10 km päevas (praegu on jalg haige ja ta ei kõnni), minul on värske invatoetus juba arvel, sest üksi maja ehitades rikkusin tervise. Ehitajad ei tahtnud oma masinatega minu juurde sõitmisel riskida.
Loomulikult, riigiteede ja juba valdade kantseldada teede hulk on niigi suur. Jah, see Kuuksi-Viletsaare tee on ikka eratee. Ja tulemus tegelikult ongi see, et mingil hetkel juhtub midagi päris koledat. Ma vaatan otsa valla institutsionaliseerunud juhtidele, otsin vähimatki hoolimist ja ei leia. Ja see on normaalne. Me elame ühiskonnas, mis meenutab igati seda teed, mis mu elu Eestis on ära solkinud ja mis mu kolmkeelsele lapsele teeb tuleviku Eestis üsna kaheldavaks.
Aga Jüri Ratas väidab, et maaelu on Eestile vajalik. Välismaalt kutsutakse eestlasi koju tagasi. Milleks? Tulin ja olen ühiskonnas tegelikult väärtusetum kui viimane joodik. Ma saaksin ju tööl käia vaid jalakäigukaugusel. Ka jalgrattaga ei pääse kuskile. Ainus lootus mu hinges on see, et kui nii tohutult valetatakse ja korruptsioon on jõudnud tasemele, kus meil tegelikult riiki valitsevad mingid tumedad jõud (näit. EstFor), siis ehk ärkab rahvas ja, kasutades interneti joobnustavat hüve, turgutab elule midagi, mida raha eest ei osta.
Diana
Kõige õnnetumas olukorras on nö. erateede ääres ja otsas elavad maainimesed. Eratee mõiste on üle võetud saksa seadustest, kus see tähendab selle isiku teed kes selle oma raha eest on ehitanud, meil selliseid teid praktiliselt polegi vb. Tallinnas uusrajoonides. Need maal olevad teed on sisuliselt kõik vallateed, ammu enne olnud teed, mis erastamise käigus läksid eraomandisse, see on erastamise "kala". Ja see tuleks ka riigil lahendada! Riigil on võimalik rahasid saada ja suunata. Alles hiljuti ka president mainis ära, et riik, valitsus peab taotlema EL-st rahasid ja igasse Eesti nurka PEAB saama normaalset teed pidid. Meie sissesõidutee kuulub metsaärikatele, me oleme nö. tupikus. Eelmisel kevadel-suvel-sügisel tegid nad metsa ja lõhkusid tee kapitaalselt. Video: https://www.youtube.com/watch?v=WHAMj0l6qzI&feature=youtu.be%29
Hea lugeja! Saada meile pilte või kirjuta kohalikest teeoludest aadressil rahvahaal@delfi.ee
