INTERVJUU | Reformierakonna peasekretär: paadi kõigutamist enam ei tule, sest kõik saavad aru, et nii võime üldse ümber minna. Nii ei ole võimalik valimisi võita
Olete olnud mitu aastat Reformierakonna liige, aga kuidas teid partei juhtkonda vastu on võetud?
Olen olnud üle nelja aasta Reformierakonna liige. See aeg, kui Kaja Kallas mind kõigepealt kandidaadina tutvustas ja nüüd juhatus mind ka erakonna peasekretäriks kinnitas, on möödunud minu jaoks positiivses õhustikus.
Inimesed, kellega ma olen kohtunud ja rääkinud, on olnud väga avatud, rõõmsameelsed ja sõbralikud. Üks toredamaid kohtumisi, kus ma olen käinud, oli Reformierakonna naistekogus NaiRe. Tegin seal lausa ettepaneku, et kas oleks võimalik võtta ka üks mees enda keskele vastu. Olin valmis avaldust kirjutama, aga mulle öeldi, et ei saa, kuna sinna saavad ainult naised kuuluda.
Seda vaimu, millega mind on vastu võetud, hindan ma väga heaks. Inimesed on mures täna Eestis toimuva pärast. Tagasikäik, mis on Eestile antud tänase valitsuse poolt, teeb murelikuks. Oleme muutumas õpitud abituse maaks, mis ei vii Eesti riiki edasi.
Reformierakonna liikmed on puhanud, silmad säravad ning soovitakse väga jõuliselt ja oma ideid kaitsevalt valimistele vastu minna. Ma usun, et sellise meeskonnaga saame me riigikogu valimistel väga hea tulemuse ja Eesti saab endale lõpuks esimese naispeaministri. Mina kindlasti teen peasekretärina selle nimel palju tööd.
Pikalt sisevastuolude küüsis olnud erakond on vaja ühtselt tööle panna. Kas laupäevasel üldkogul pandi suurematele intriigidele punkt?
Ma arvan, et pandi punkt. Seda peegeldust oli väga hästi näha uues juhatuses, kes on valitud. Meeleolu juhatuses oli igati positiivne, ettevaatav ja toimetamist soosiv. Eks need pinged olid seotud juhatuse valimistega. Ma arvan, et need pinged on ületatud ja me läheme edasi ühtse meeskonnana ja ühiste eesmärkidega.
Oleme ühes paadis ja ma arvan, et seda paadi kõigutamist enam ei tule, sest kõik saavad juba aru sellest, et kui paat kõikuma hakkab, siis võime üldse ümber minna ja nii ei ole võimalik valimisi võita.
Kas eksisteerib siiski oht, et valimisnimekirjade toimkonna kokkuseadmisel ja valimisnimekirjade koostamisel võib ikkagi olukord käest minna?
Pigem mitte, kindlasti tuleb inimestega silmast silma kohtuda, rääkida, arutada, kuulata nende poolt tehtud ettepanekuid ja muresid - on need siis seotud valimisnimekirjadega või muuga. Kindlasti saavad need arutelud olema asjalikud. Ma usun, et me saame kokkuleppele ka nimekirjade osas, mis kinnitatakse lõplikult juhatuses ja üldkogul. Meil on juba täna nimekirjas palju häid inimesi ning kindlasti tuleb neid juurde.
Kaja Kallase kõnest ei tulnud välja ühtegi konkreetset valimislubadust. Kui kaugel Reformierakonna valimisprogramm on ja millal saame kuulda erakonna valimislubadusi?
Programmi kallal käib väga tõsine töö. Praegu on lõppemas ideekorjed kohalikul tasandil. Korraldame erinevaid töötubasid ja seminare maakondades, et see, mis kunagi programmiks saab, oleks laiapõhjaline ja kõik erakonnaliikmed saaksid oma ideid välja pakkuda. Parimad ideed jõuavad programmi.
Oleme valmistumas järgmisesse etappi jõudmiseks, kus me läheme süvitsi teemavaldkondade põhiselt. Meil on tulemas näiteks julgeolekuploki ja majandusploki arutelu. Neid plokke on veel mitmeid, mille ideedega tahame lähiajal välja tulla.
Olete osalenud uue valimisprogrammi koostamises. Mida mõtles Kaja Kallas, kui ta ütles üldkogul peetud kõnes, et kui soovime pensione tõsta, peaksime kaaluma tasuta ühistranspordi, transpordidotatsioonide või tasuta hariduse pakkumise ära jätmist? Kas tasuta haridus on võrreldav ühistranspordiga?
Loogika on selles, et Reformierakonna programm ei seisne populismis. Me ei ütle lihtsalt, et teeme midagi ära, pakkumata rahalisi allikaid. Kui midagi soovime teha, peab majandus ja turg kasvama või tuleb midagi kuskilt ära jätta või siis ümber struktureerida
Teie üheks tugevaks küljeks on rändetemaatika. Kas mõni teie idee jõuab ka erakonna programmi?
Ma usun, et sellest on erakonnale kasu. Eks me erakonnasiseselt arutame rändeteemadel ja vaatame, kas sealt ka mõni idee programmi jõuab. Minu seisukoht on, et riik peab rändepoliitika kujundamisel lähtuma ühelt poolt julgeolekuaspektist ja teisalt majanduslikust küljest, sest kõik inimesed, kes Euroopas või maailmas rändavad, ei pruugi tahta tulla väga üllate eesmärkidega, aga väga paljud inimesed soovivad just tulla teise riiki ja panustada selle riigi majandusse ja heaollu. Siin tuleb igat inimest, kellest rände kontekstis jutt käib, vaadata eraldi.
Samal ajal selline olukord, nagu ka täna on, kus ettevõtjatel on töökäte puudus, ja riik ei suuda oma poliitikakujundamisega ettevõtjatele appi tulla ja leida mõistlikku lahendust, kui meil majandus kasvab, siis see näitab ka, et meie rändepoliitika ei vasta tänapäeva vajadustele. Siin peab olema paindlikum nutikate lahenduste leidmisel.
Mis ajast te erakonna töös aktiivselt kaasa löönud olete?
Ma ei ole olnud väga aktiivne riiklikul tasandil, küll aga olen osalenud kohalikul tasandil. Olen Tallinna piirkonna liige ja löönud kaasa Tallinna valimisprogrammi väljatöötamisel. Seni on sellega minu erakondlik aktiivsus poliitika kujundamisel piirdunud.
Mul on laiapõhjaline kokkupuude poliitikakujundamisega. Olen töötanud avaliku sektori erinevatel tasanditel üle 15 aasta. Olen töötanud ministeeriumis, kus ametnikuna on olnud au koos poliitikutega valdkonnapõhiseid poliitikakujundamise asju välja töötada. Olen töötanud ka teadusasutuses, kus on olnud võimalik teadmispõhise poliitika väljakujundamisse panustada.
Viimasel aastal olen töötanud rohujuuretasandil ehk Astangu kutserehabilitatsiooni keskuses, kus ma olen näinud seda, kuidas ametnike, poliitikute ja teadlaste väljatöötatud poliitika jõuab rakendusse ning kas seda on võimalik reaalselt rakendada. Pean tõdema, et rohujuuretasandil olen kõige paremini aru saanud, kuidas poliitikat peaks kujundama.
Olite 12 aastat Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige. Millised teie vaated sotside omadega kattuvad?
Kui vaadata aastaliselt, siis on neid tõesti tulnud 12, aga minu suur roll piirdus ülikooli esimestel aastatel sinna astumises ja sinnapaika ta ka jäi. Mingi aeg tuli meelde, et ma kuhugi erakonda kuulun, ja siis sai ka välja astutud.
Noore inimesena tajud sa maailmapilti veidi teistsuguselt, kui saad vanemaks, sul tulevad lapsed ja reaalsed kohustused. Noorena ongi romantiline sotsialismi ihaldada. Sa leiad, et riik peabki sulle andma rohkem ülikooli ajal õlleraha või riik peabki sulle andma kõrgemaid stipendiume, et sa ennast mugavamalt tunneksid.
Aga päriselu on teine: raha tuleb välja teenida ja ise tuleb pingutada selle nimel, et elus hästi läheb. Kui me kõik ainult ootame ja vaatame riigi otsa, et riik teeks midagi ära, siis me mandume ära. Hakkame elama õpitud abituse mullis ja see muudab meid passiivseteks kodanikeks, kes ei viitsi ega taha riiki panustada. Kokkuvõttes jõuame piltlikult öeldes zombimaaks.
Mina ei taha tänasel päeval, et minu lapsed minult sellist riiki ja maad päriksid. Usun igati ettevõtlusvabadusse, mis stimuleerib inimesi toimetama. Tahan, et kodanikul oleks rohkem valikuvabadust, otsustusõigust ja isiklikku sõltumatust riigist, ja ei soovi seda, et riik tuleks minu koju, vaataks minu kappi, vaataks minu kapi taha ja samas sooviks ronida magamistuppa, rääkimata lastetoast. Tahaksin elada riigis, kus saab ise vabalt mõelda ja toimetada.
Kas mitmed need Lääne-Euroopa riigid, kus on sotsiaaldemokraadid võimul olnud, on zombimaad?
See oli piltlikult öeldud. Zombide võrdlus tuleneb sellest, et sind nagu juhitakse kuskilt kellegi poolt, aga inimesed peavad suutma iseennast juhtida ja ma arvan, et nii tagatakse edu.
Laupäevasele üldkogule toodud kaardimakseterminalide abil koguti liikmetelt 2120 eurot ehk umbes 3,5 eurot iga kohalolnu kohta. Seda tundub märkimisväärselt vähe olevat.
Miks te arvate, et seda on märkimisväärselt vähe?
Kohal olid erakonna tipp-poliitikud, palgalised töötajad...
Alati kui teha mingeid järeldusi, kas summa on väike või mitte, tuleks vaadata konteksti. Kui me võtame esimese kvartali annetused, siis me saime 865 eurot. Samal ajal paari tunniga peol kogusime annetusi üle 2000 euro. Ma arvan, et peo käigus koguda selline summa on väga hea tulemus. Antud peo eesmärk ei olnudki, et me saaksime niipalju annetusi, et me saame oma võlad tasa.
See oli hea võimalus inimestele, kes tahavad teha annetusi peo käigus. See ei olnud peale sunnitud kuskil ukse peal, et tehke või mitte. Kes tahtis peo käigus annetada, siis see võimalus oli tal olemas. Teine variant oleks olnud seda mitte teha, aga siis me oleks rääkinud null eurost. Viis eurot on parem kui null eurot, kümme eurot on parem kui viis eurot, sada eurot on veel parem kui 50 eurot.
Väga paljud inimesed ütlesid, et neil ei olnud kaarti üldkogul kaasas, aga nad plaanivad teha ülekandega annetuse.
Meie asi oli saata sõnum või arusaam, et me alustame jõulisema annetuste kogumisega. See oli pikemaajalise annetuste kogumise esimene etapp ja algatus. See oli ilus sümboolne algus aktiivsemale tööle annetuste saamisel.
Loomulikult tuleb pöörduda ka inimeste poole, kes on valmis toetama parempoolset ilmavaadet, ilma et nad Reformierakonda üldse kuuluksid, ja kutsuda ka neid toetama meie erakonda.
Olete kinnitanud, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmena ei olevat te sentigi liikmemaksu maksnud. Mis eeskuju see Reformierakonna liikmetele annab?
Tulemegi selle minu algse sõna juurde tagasi, et ma liitusin õllelauas Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga, kus mul oli väga tore sõber, kes ka täna seda on. Mulle tundus ülikooli esimesel kursusel, et noor inimene peabki olema sotsialist, aga ma jõudsin üsna ruttu erinevatel kursustel, eriti majanduskursustel käies arusaamale, et minu jaoks ei ole sotsialistlik ilmavaade see kõige õigem. Sellega ka minu roll erakonna liikmena piirdus. Jah, ma olin seal liikmeks edasi, aga aktiivselt selle erakonna töös ei osalenud ma kunagi.
Ütlesite, et üldkogul, et tajute hästi, kust raha tuleb, kust raha tekib ja kuhu ta võiks ka minna. Ajakirjanik Anvar Samost ütles eilses raadiosaates, et annab uustulnuka õhina andeks ja küllap te aru saate, et ei taju midagi. Kuidas sellega siis on?
Tajun kindlasti, et raha ei tule seina seest, et raha ei teki ümberjagamise kaudu, vaid raha tuleb ise välja teenida läbi lisandväärtuse loomise ühiskonnale.
Raha peab minema, nagu ka Kaja oma kõnes välja tõi, nendele, kes reaalselt abi vajavad, mitte nendele, kes suudavad valjemini karjuda.
Kaja Kallas jääb veel mõneks ajaks Brüsselisse. Kas sellega seoses langeb teile ka suurem koormus?
Ma ei usu seda, sellepärast et esiteks on Kaja nii palju kui võimalik Eestis. Teiseks on olemas kõikvõimalikud tehnilised lahendused internetipõhiselt suhtlemiseks, dokumentide allkirjastamiseks ja info vahetamiseks. Ma arvan, et see kindlasti ei raskenda meie olukorda.
Millal Kaja Kallas sajaprotsendiliselt erakonna juhtimisele pühendub? Millal ta lõplikult naaseb?
Kaja Kallas pühendub juba praegu sajaprotsendiliselt erakonna juhtimisse, aga füüsiliselt tuleb ta Brüsselist ära suvel.
