Tõnu Trubetsky naabrid on marus: mees arveid ei maksa ja on võlgu. Trubetsky ise ei mõista, miks ta üldse peaks midagi maksma
Väikeses Mõisakülas on korter, mis kuulub Tõnu Trubetskyle. Laguneb, seisab tühjana ning on aastaringselt kütmata. Naabrid oleksid sellega veel nõus leppima, aga et Trubetsky pole viis aastat arveid maksnud, ajab kõigil kopsu üle maksa.
Korteriühistu esinaine Airi Allikivi käivitub Trubetsky nime peale kohe. Maksmata remondifondi arved on viimase viie aastaga kuhjunud ligi 2000 euroni ja kasvavad ka edasi — 30 eurot kuus. Sellega on parandatud katus, loodetakse korda teha maja fassaad.
Maksmata osa jääb naabrite kanda. "Tema panusega saaks ju edasi hakata remonti tegema. Iga kopikas on maal hinnas. 8-korterine maja on, väga tublid inimesed on, panustasid kohe 30 eurot. Kõik on praktiliselt pensionärid, üks töötav pere on. Kõik saavad ära makstud, aga tema, üks õnnetu muusik, ei saa - tema on lilleke rohus," ütleb Allikivi.
Oma korterit kultusmuusik ei küta. "Maja vesi oleks ära külmunud. Ta ütles, et keera vesi kinni. No hallo!? Me ei saa nii käituda," räägib Allikivi. Seeasemel, et tervelt majalt vesi ära võtta, jäeti vesi tilkuma, et torud ära ei külmuks — jälle lisakulu naabritele.
Naabrid on isegi pakkunud, et ostku Trubetsky puud, nemad võivad kütmas käia. Nii ei külmu ka torud ära.
Allikivi plaanib tulevikus panna kraani košmaar-korteri vahele, et see ülejäänud maja veevärgist välja lõigata. "Kõige hullem on see, et ta pakub — kui teeme kokkuleppe, siis selle raha eest peaksime tema korteri ka ära parandama. No hallo!?" on Allikivi hämmingus.
Kummalised kokkulepped
Trubetsky on üritanud kokkuleppele jõuda. Võiks maksta, aga kindla summa. "Inimlikus mõttes," nagu ta ütleb, sest seaduse mõttes ta enda sõnul seda tegema ei pea. "Peaks olema kindel kokkulepe, et kui palju pean kokku maksma. Sellest nad rääkida ei taha, justkui et peaksin iga kuu igavesti mingit summat maksma," räägib ta stoilise rahuga.
"Pakkusin välja, et maksan konkreetse summa 800 eurot, mitte et maksaksin lõpmatuseni 30 eurot kuus hästi odava korteri eest, kus ma niikuinii ei ela," jääb idee igakuisest maksmisest Trubetskyle arusaamatuks.
Ta arvates ei ole teine pool adekvaatne. "Nendega on raske asju ajada, sest noh... nad on nagu põikpäised, nendega ei saa midagi kokku leppida. Majaelanikud on tigedad naisterahvad, tigedad sõimavad tädid. Raske on selliste inimestega üldse mingeid asju ajada."
Allikivi ütleb, et see pole tema isiklik vimm Trubetsky vastu. Majarahvas ei taha ka ise kokkulepet, kuna Trubetsky pole ise kuidagi ühistusse panustanud. "Kokkulepe? Kõigepealt panustagu, näidaku, et tal on tahe! Aga ta ei suuda 30 eurotki kuus maksta? Olgu, lepime kokku, et maksab võla ära — ja siis tuleb jälle uus võlg."
"Vaene muusik," ironiseerib Allikivi, "ütles, et tal on Tallinna korteri võlad ja Mõisaküla omi ei saa maksta — see ei puutu meisse!"
Trubetsky Tallinna korteri ühistu esimees lükkab aga selle väite ümber, et ta seal võlgu oleks. Need sai kõik eelmisel aastal ära makstud. "Ta unustab jah ennast ära, siis jätab maksmata ja siis maksab jälle ära," räägib Tallinna ühistu esimees. "Kui tuleb meelde, et peab maksma, siis maksab."
Trubetsky filosoofia
Argumente arvetele vastu punnida on kaks. Olemuslik vajadus korteri järele ja arvete legitiimsus.
Esiteks räägib Trubetsky, et ta nagunii ei kasuta seda korterit. "Kui seal sees ei ela, siis ei kogu mingeid arveid ega võlgu. Nagunii tuleb seal majas kütta," ütleb ta, et naabrid peaksid sõltumata temast sooja hoidma.
Allikivi tegi ettepaneku, et müügu Trubetsky korter võlgade katteks maha: "Inimene oli siin, tahtis ära osta teatud summa eest ja korda teha." Trubetsky polnud nõus. "Ta nagu ei aju seda, et siin ei saa seda raha küsida, mis linnas. Võta siis see tükike korterit, lõika välja ja müü linnas!" ütleb ühistu esinaine pahaselt.
Trubetsky saab aru küll, et korter on odav. Sestap ta seda ka ära ei soovi müüa. "Võib kunagi vaja minna," ütleb ta. Korteri andmine niisama võlgade katteks on ta sõnul aga juba väljapressimine.
Teiseks on pinnuks silmas mitteametlikud arved. "Ühistu esinaine on saatnud mulle isetehtud arveid, mis ei ole päris arved, vaid mis ta on ise koostanud. Meil on temaga vaidlus, ma pole mingit kokkulepet sõlminud, kuhugi alla kirjutanud," räägib Trubetsky.
Ta ei teadnud, et ühistu remondifondis kokku leppis. Talle teatati sellest paar aastat hiljem ja siis oli ta juba võlgu. "Igasuguseid e-maile on tulnud," aga neis on juba kõigis isekoostatud arved olnud.
Ühistu esinaise arvates on Trubetsky nagu teiselt planeedilt. Täiesti oma vaadetega, nii rumalate ja naiivsete seisukohtadega. "Ma ei ela siin, siis mul ei ole kohustusi," parodeerib Allikivi Trubetsky mõtlemist. "Kallis mees! Seadus on — omandiga kaasneb kohustus. Ei loe, kas elad sees või ei ela."
"Tema arust on kõik nii jabur. Nagu oleks meie maalt hobusega ja puuga pähe saanud inimesed. Tema on ainuke tark ja teadja," räägib Allikivi paratamatuse ja naeru piirimail. Viimaks ta tõesti naerab olukorra ja Trubetsky absurdi üle. Ei olegi nagu muud teha, kui selle kummalise, pool kümnendit kestnud vaidluse peale naerda.
