Galaktika parim tätoveerija töötab Balti jaamas: Soomest Eestisse kolinud Wilma ei ole pagulane, keda kartma peaks
Aastaid tagasi ühel lörtsisel hilissügisesel õhtul otsustas Soomest Eestit külastanud Wilma koos oma tolleaegse abikaasaga minna kesklinnast välja, et otsida kaugemalt söögikohti. Kopli tänavale jõudes avastasid nad toona Kamahouse'i (praegu on selles asukohas Kopli restoran), mis oma värvide ja erksusega äratas Wilma uuesti üles.
Wilma meenutab, kuidas Tallinn oli tol õhtul pime, kõle ja peaaegu et postapokalüptiline, mistõttu oli restorani sisse astudes kontrast jalustrabav - nagu oleks sukeldunud mingisse loovuse allikasse, restorani sisustus ja inimesed olid kõik oli nii hullumeelselt ägedad. Wilma sattus juttu ajama koha juhatajaga, kes rääkis sellest kuidas ta ellu suhtub: et kui raha pole midagi poest osta, siis tuleb lihtsalt midagi välja mõelda.
Just see koht ja see lause sai Wilmale Eestisse kolimise ja äri tegemise päästikuks. Tollal õppis Wilma psühhoterapeudiks, vaid lõputöö oli vaja kirjutada. Ta rääkis, et kliendid pidevalt helistasid, et tätoveerimisteks aegu kokku leppida, millal ta ikka salongi tuleb ja kõik see ei lasknud tal Helsingis elades lõputööle keskenduda. Nii üüriski ta alguses lõputöö kirjutamise ettekäändel kolmeks kuuks Tallinna vanalinnas korteri, kus oli ka aega mõelda edasise elu peale ja nii tema Tallinna periood algas. Ühel hetkel teatas abikaasa, et tema läheb Soome tagasi ja Wilma jäi Eestisse omapead...
Nüüd leiab Wilma enamasti Balti jaama vastas asuvast tattoo-salongi eest, mille ette kogunevad kliendid ja sõbrad päikseliste ilmade puhul väiksele kodukootud terrassile. Naine ise on oma kaupluses müüja ja salongis tätoveerija.
Suveperioodiks taotleb Wilma alkoholimüügiloa. Laks veini maksab 2 eurot.
"Ma toon siia sellist ellusuhtumist, et iga päev võiks olla hirmus tore ja rõõmus," räägib Wilma, kes nimetab end pagulaseks, keda ei peaks kartma. Ta ei saa Eestist sotsiaaltoetust, arsti juures käib tasulistel vastuvõttudel ja üldiselt toonitab, et ei taha kuidagi Eestit ühiskonda kurnata vaid rõõmustada. "See muutus, mida ma toon, ei ole midagi sellist mis lõhuks mingeid väärtusi, mis on eestlaste hinges ja südames, seda miskit mis aitas teil ellu jääda nõukogude okupatsiooni ajal."
Nii valus ei ole, et raamatut lugeda ei saaks. Valuskaalal ühest kümneni annab tundmatuks jääda sooviv klient üpris mugava kahe.
Tätoveeringusalongi Inky Queen'i sisse astudes leiab pisikese kaupluse nimega Shit & Stuff. Kui Wilma leidis Kopli tänaval maja, mida üürida, tuli sellega kaasa kindel nõue. Nimelt asus seal kunagi apteek ja sellest seintele jäänud riiuleid ei lubatud välja lõhkuda. Salongi sisseseadmise ajal oli Wilmal aga vaja ära müüa suvila Soomes ja paigutada kogu oma sealasuva träna kuhugi ümber. Niimoodi leidsid nad tee Kopli tänavale. See pole nagu päris antikvariaat ega täika, see Shit & Stuff.
Shit & Stuff
Balti jaama trammipeatus läbi Inky Queeni ukse.
Shit & Stuff
Värv tätoveeringu tegemiseks.
Wilma salong on väike Soome vabaltmõtlejate koht Tallinnas. Kokku said fotograaf Asko Salminen ja kokk Juha Rantanen.
Wilma tööstiil on selline, et kui talle kliendi suhtumine ei sobi, siis viskab ta need välja. Mul veab.
Wilma on elukohti vahetanud palju, Eestiski on elanud nii vanalinnas kui Kalarannas. Praegu tundub mõistlik ööbida Ilmarise hotellis.
Wilma imestab, et isegi Ilmarise hotellis tuleb jalgratas trossiga käsipuu külge aheldada. Rattaid ja nende juppe on Wilma naabritelt varastatud küll ja veel.
Nendel lihtsatel sisalikel pole mingit muud sügavamat sõnumit edasi anda, kui et nad on lihtsalt ägedad sisalikud. Kui aga oleks vaja, küll Wilma leiaks ka oma kunstiteoste selgitamiseks erinevaid legende ja jutukesi.
Esimese tätoveeringu sai Wilma Londonis, aga see oli nii ebaõnnestunud , et on nüüdseks üle joonistatud. Teine tätokas pidanuks olema hiina keeles kirjutatud "Carpe Diem!" (eesti keeles "püüa päeva"), kuid ka see ebaõnnestus. Selle asemel kirjutati hoopis "Olen lehm." Hiina keele oskajad on seda Wilmale kinnitanud.
Wilma enda loodud tätoveeringutel pole ühte läbivat ideed, need on aja jooksul tekkinud ja ühes või teises suunas arenenud.
"Mul on vaja rattavormi saada!" Treening Telliskivi linnaku jõusaalis.
Kliendi veenmine. Kari Hannula tegelikult väga veenmist ei taha. Härra usaldab ennast kunstniku hoolde.
Ettevalmistused valusateks elamusteks.
Klient ootab püsijoonistust.
Sobitamine.
Kari Hannula on Eckeröline laeva peal medvend.
Kui klientide käest põhjust küsida, et miks nad end tätoveerida lasevad, ei oska keegi seda päris hästi põhjendada. Eks ta ole - kuidas põhjendada kunsti?
Wilma räägib, et tema teekond tattoo-salongi avamiseks algas sellest, kuidas ta kunagi kandideeris Disney videolevi Soome haru juhiks. Ta oli küll olnud tugev kandidaat, kuid USAst pärit värbajad otsustasid temast loobuda. Kui otsus oli selge, küsis üks värbajatest Wilmalt: kus sa näed end viie aasta pärast. Wilma vastas et temast saab Soome parim tätoveerija. (Ta ei tea siiani miks ta seda just siis ütles ja kust see mõte üldse tuli.)
Tol hetkel oli Wilma ihul kaks sitta tätoveeringut ja vanuseks 36. Öeldu peale haaras Wilma telefoniraamatu (sel ajal internetti nii laialt veel ei kasutatud)ja hakkas tattoo-salonge läbi helistama.
Kolmanda kõnega sai ta ühe itaallase toru otsa ja palus, et saaks õpilasena tema salongi tööle tulla. Itaalia kutt nõudis 20 000 eurot ja lubas kolm aastat õpetada (leping oli selline, et kui asja ei saa, ega siis raha ka tagasi ei saa). Wilma võttis pangast laenu ja läks õpilaseks. Kui täna Wilmalt küsida, kas ta on siis Soome parim tätoveerija, vastab ta, et ta on galaktika parim.
Palju õnne Wilmale, kellel oli 6. mail juubel!
