Aasta ema 1998 Sirje Kivimäe: nautida tuleb oma last praegu, töö peab ootama. Seda pisikese kaheaastase aega ei saa kunagi tagasi
Ajaloolane Sirje Kivimäe sai aasta ema tiitli 20 aastat tagasi, 1998. aastal. Tal on neli last ning viis lapselast, viimaseid endi sõnul vähevõitu. Ta pole emadusest meediaga rääkinud tervelt 20 aastat, sest pärast tiitli saamist vajus ta unustuste hõlma, nii nagu kõik teised aasta ema tiitli saanud naised. See-eest on ta ohtralt toimetanud, kirjutanud, õpetanud ajaloovaldkonnas, olles jätkuvalt aktiivne liige Baltisaksa kultuuri seltsis ning astudes üles mitmetel seminaridel.
Esialgu ei taha Kivimäe pikemalt rääkida, sest tiitel on mähitud sekeldustesse. „Kui mulle see anti, oli see seotud keskerakondliku meelelaadiga, püüdes naisi poliitikasse meelitada, nüüd eelmise aasta skandaal,” viitas Kivimäe möödunud aastasele olukorrale, kui naisõiguslased tõstsid kära, et naisliit annab tiitlit vaid abielus naistele. Statuuti muudeti ning sel aastal sai esitada ka kandidaate, kes ei ole ilmtingimata abielus, kuid on saanud vähemalt kaks last.
„Olen Siirile (Oviir – toim) öelnud, et ta meid kuidagi ära kasutaks, aga ju pole siis rakendust leitud,” lausus Kivimäe selle kohta, miks aasta emad kadunud on. „Ega see tiitel midagi nii erilist ka pole, emasid on alati hinnas hoitud, saadud ehet kannan ikka emadepäeva aktustel” jätkas ta.
Emadepäev perega
Tal olid vestluse toimumise ajaks lilled oma ema ning vanaema hauale viidud, sest iga-aastaselt kattub emadepäev lapselapse sünnipäevaga, mida perekeskis tähistatakse. „Alati oleme perega emadepäeva paiku koos,” sõnas ta õnnelikult.
„Minu emaks olemine algas juba 70ndatel, siis olid lapsed sinu isiklik probleem, alles 80ndatel hakkasid mingid eelised tulema, näiteks sain oma tütrele osta koperatiivkorteri,” jutustas Kivimäe. „Ma ei võtnud toona vastutust Eesti rahva säilimise eest, vaid mul oli aega ning tahtmist lapsi teha,” jätkas ta. Ta tegi tähelepaneku, et kui naisel oli rohkem aega, ta oli õppinud ning sai vabamalt töötada, siis oli tal rohkem lapsi.
Lastekasvatamine nõukogude ajal
Ta vaidleb vastu kõikidele väidetele, nagu oleks nõukogude ajal olnud elu kuidagi kehvem. „Inimesed, kes väidavad, et elu oli siis trööstitu ja väljavaatetu ärritavad mind,” jutustas mitmekordne vanaema ning arvas, et mõneti on lastekasvatamine täna keerulisemgi.
„Tänapäeval on vaheajad pikad, aga maavanaemasid enam pole ja laagrid-lõbustused on hirmkallid,” sõnas naine.
Elukogenud naise sõnutsi on kasvavaks mureks naiste pikad tööpäevad. „Kui emade tööpäevad kestavad 12 tundi või rohkem, siis peab tal olema tagala, kuhu oma lapsi usaldada, kus nad end turvaliselt tunneksid,” arutles Kivimäe. Tema sõnul on naised tihti liiga varmad asendama perekohustusi tööga – lõputud tööpäevad ning väärtusliku lapseaja möödalibisemine teevad teda kurvaks. „Nautida tuleb oma last praegu, töö peab ootama, seda pisikese kaheaastase aega ei saa kunagi tagasi,” nentis ta.
Kivimäe sõnul on lastekasvatamises oluline roll peamiselt emadel, sest kuigi isad võivad ju lapsed trennist ära tuua ning õhtuti süüa teha, siis katkematu side tekib lastel just emadega. Ajaloolase jaoks on hämmastav, kuidas tänapäeval lapsed peavad trenni-kooli käima äärelinnast keskklinna. „Miks peavad lapsed elama autos? Kuidas on nii, et kõik koolid on kesklinnas, tundub, et lastekasvatamiseks ongi vaja vaid natukene palka, autot ja heal juhul veel eramaja,” muljetas ta.
Küsimusele, kas lapsi peaks naised saama nooremas eas või pigem hiljem kui karjääri juba tehtud, vastas Kivimäe ajaloolase kombel. „Ka 19. sajandil oli fertiilne iga kõrge, naised said lapsi 40-aastastena, kuid tänapäeval teha suur meediasündmus sellest, kui neljakümnendates saadakse esimene laps, on küll jabur,”.
„Lapsi tehakse ikkagi ennekõike iseendale, ma ei saa aru, mis himu on naistel eksponeerida oma suurt rasedakõhtu keset tänavat nabapluusedes” jätkas ta. Ta kannab arvamust, et lapsi tehakse ikka iseendale, siis see pole ainus triumf, millega maha saada.
„Mehed langevad sõja ajal, aga kümme meest saavad viljastada sada naist, naisi ei asenda kuidagi, Eesti kõige suurem kadu on olnud noored naised,” loetles Kivimäe tänapäeva Eesti probleeme.
Veel on murekohad seotud perekonnaseadusega. „Üheksakümnendatel murti seaduse ümber palju piike, sest selle järgi ei pandud mitte ainult paika, kes peab laste eest vastutama, aga ka see, et tuleb vastutada abitu ema-isa või õe-venna eest. Pole aus seda ühiskondliku koormust niimoodi jaotada,” lõpetas Kivimäe ning nentis, et kui noortelt naistelt eeldatakse hoolitsemist nii ema-isa kui ka laste eest, siis ei jõuagi kõike teha.
