Kiievis tapetud Vene ajakirjanik Babtšenko: naasen Moskvasse NATO tankil
Eile Kiievis tapetud Vene ajakirjanik ja kirjanik Arkadi Babtšenko oli inimene, kes veetis pea kogu elu sõjaväes või sõdu kajastades ja seda Vene võimudele mitte just meelepärasel viisil.
1995. aastal kutsuti 19-aastane moskvalane Babtšenko armeesse ja ta läks teenima sidevägedesse Põhja-Kaukaasia linna Mozdok-7, vahendab Meduza.
Ise meenutas ta oma autobiograafias veebilehel Snob seda nii: „Võtsin osa „põhiseadusliku korra taastamisest” Tšetšeenia vabariigi territooriumil. Teenisin sidevägedes. Mida öeldi, seda tegin, kuhu kästi, sinna läksin, mis selga pandi, kandsin, kuhu saadeti, sinna sõitsin, millele näidati, seda tulistasin. Ainult kasu polnud sellest mingit. Pääsesin ilma vigastuste ja autasudeta.”
Pärast reservi arvamist 1997. aastal õppis Babtšenko Moskvas juristiks. Kui 1999. aastal algas teine Tšetšeenia sõda, naasis ta lepingulisena sõjaväeteenistusse. 2000. aastal vabastati Babtšenko taas reservi.
„On olemas kaks Venemaad – üks sõdiv ja teine, nad elavad paralleelmaailmades,” meenutas Babtšenko 2005. aastal Novaja Gazetas.
Pärast armeed 2000. aastal hakkas Babtšenko tegelema ajakirjandusega, mis oli aga samuti sõjaga seotud. Ta töötas ajalehe Moskovski Komsomolets sõjakorrespondendina, NTV-s, TV-6-s ja TVS-is eetris olnud saates „Unustatud polk” ning tegi koostööd Pervõi Kanali saatega „Armeemagasin” ja saatega „Post scriptum”.
Enamikul töökohtadel oli Babtšenko lühikest aega. Ise ütles ta, et viisakatele kohtadele teda ei võetud, aga ebaviisakatelt lahkus ta ise. Ta on öelnud, et tegeles televisioonis „madala prooviga laiatarbedokumentalistikaga hurraapatriotismi stiilis” RTR-i jaoks ja „monteeritud tõega 1993. aasta oktoobri kohta” NTV jaoks.
Mingi aja töötas Babtšenko seejärel taksojuhina ja läks siis opositsioonilisse ajalehte Novaja Gazeta, kus ei töötanud aga kaua (vallandati lohakuse tõttu). Paralleelselt hakkas Babtšenko kasutama oma sõjakogemusi mitte ainult ajakirjanduses, vaid ka kirjanduses. 2002. aastal avaldati Babtšenko jutustuste raamat „Kümme seeriat sõjast” ja jutustus „Alhan-Jurt”, mis oli pühendatud Tšetšeenia sõjale. Sama nime all ilmus Babtšenko jutustuste kogumik, mis tõlgiti mitmesse keelde ja sai mitu kirjanduspreemiat. Babtšenkot nimetati vene uue sõjaproosa üheks pioneeriks.
Aastatel 2006-2010 andis Babtšenko välja ajakirja „Iskusstvo Voinõ”, milles avaldas endise Nõukogude Liidu sõjaveteranide jutustusi.
2008. aastal rääkis Babtšenko, et tal on tekkinud tunne, et kõik naaseb spiraali järgmise keeru juurde ja see, mida Tšetšeenias teeb Ramzan Kadõrov, võib viia järjekordsete suurte probleemideni. Intervjuus ütles ta, et ei võta enam kunagi relva kätte. Mõne kuu pärast, kui algas sõda Lõuna-Osseetias, sõitis ta korrespondendina lahingupiirkonda. Alates sellest ajast oli Babtšenko ühel või teisel viisil enamike eriolukordade tunnistajaks endise Nõukogude Liidu territooriumil ja mitte ainult.
„Kõik need oma täisealiseelu 19 aastat ja isegi varem, alates 1993. aastast, olen ma koos oma maaga kogu sitast läbi käinud,” kirjutas Babtšenko 2014. aasta aprillis ajakirjas The New Times. „Ma olen alati olnud seal, kus minu maal on olnud halb. Valge Maja juures – tähendab Valge Maja juures. Tšetšeenias – tähendab Tšetšeenias. Lõuna-Osseetias – tähendab Lõuna-Osseetias. Krõmskis – tähendab Krõmskis.”
2010. aastate keskel hakkas Babtšenko aktiivselt kasutama Facebooki, mis sai peamiseks kohaks tema ajakirjanduslike materjalide avaldamiseks. Ta nimetas seda ajakirjanduseks ilma vahendajateta. Babtšenko kommenteeris suuremat osa Vene uudistest.
2012. aasta kevadel, kui Venemaal toimusid tänavaprotestid, alustati Babtšenko üle kriminaaljuurdlust süüdistatuna üleskutses massirahutustele.
Babtšenko toetas aktiivselt Ukraina 2014. aasta Euromaidani sündmusi. 2014. aasta talvel veetis ta kolm kuud Kiievis sealseid sündmusi kajastades. Sõjast Donbassis rääkis Babtšenko rinde Ukraina poolel viibides. Samal ajal kritiseeris ta äärmiselt teravalt praegusi Vene võime ja mitte ainult. Näiteks 2016. aasta detsembris kirjutas Babtšenko Facebookis, et tal pole kahju Vene armee Aleksandrovi-nimelise ansambli liikmetest, kes hukkusid lennukatastroofis teel Süüriasse.
Elanud mõne aja ka Iisraelis kolis Babtšenko Kiievisse, kus hakkas tegema krimmitatari telekanalis ATR saadet „Prime: Babtšenko”.
Facebookis olid tema postitused Venemaa kohta sageli karmilt kriitilised. Iga kord kutsusid need esile teravaid reaktsioone sotsiaalmeedias ja väljaspool seda.
2018. aasta märtsis kirjutas Babtšenko, et pärast üht postitust, milles ta avaldas foto Vene sõjaväelasest, kes juhtis sõjaliste objektide hõivamist Krimmis, on ta veendunud, et ta tapetakse. Babtšenko saatis pere ohutusse kohta, ei väljunud kodust, hüppas öösel töötama hakanud lifti peale püsti ja hiilis kikivarvul uksesilma juurde. Kõige viimases postituses eile hommikul kirjutas Babtšenko, kuidas neli aastat tagasi ei sattunud ta helikopterisse, mis varsti alla tulistati. Ta ütles, et peab seda päeva oma teiseks sünnipäevaks.
Aasta tagasi küsiti Babtšenkolt, kas tal on hirmus surra. „Surra on alati hirmus,” vastas Babtšenko. „Nii 20 aastat tagasi kui ka praegu ja ma kahtlustan, et isegi saja aasta pärast. Ma tahan elada rohkem kui surra.”
