Harrastusfotograaf Peeter Karaskit ründas ööl vastu tänast karu: sellist surmahirmu pole ma veel tundud. Käed värisevad ja süda lööb viimaseid täistuuridel lööke
Hetk tagasi oli mees elanud läbi midagi sellist, mida enamik inimesi ei koge ilmselt kunagi elus. Õnneks.
„Mu kurk on nii valus ja hääl on ära sest ma karjusin täiest kõrist, vehkisin kätega ja suure objektiiviga aga tema jooksis aina minu poole. Mul käis süda saapasääres ning arvasin, et siia ma nüüd jään...Ma hetkel istun autos, värisen üle keha ning mõtlen, et mõned minutid tagasi oleksid jäänud need minu elu viimasteks minutiteks,” kirjutas Karask öösel autost.
„See ei olnud enam elamus vaid esimene kord elus tundsin surmahirmu... Ma ei ole ega julge veel vaadatagi, mis pilte ma jõudsin sel surmaminutil teha kuid eks hiljem näeb, kui olen maha rahunenud ja loodan, et see juhtum pani mind veelgi rohkem elu üle mõtlema.... Ma ei ole uskunud jumalat aga nüüd tahan öelda: “Jumal hoidku!””
Karask ütles Delfile, et kogemus oli tõesti jube. Ta rääkis, et oli parajasti liikumas üle paariaastase raiesmiku puu suunas, kus lootis pildistada kakku. Äkki hakkas võsast kostma kõva raginat.
"Esimene mõte oli, et tuleb metssiga. Aga välja tuli hoopis karu," rääkis Karask Delfile. "Ta ehmatas ise ära. Harilikult karud kuulevad inimest ja põgenevad. Aga ma tulin hiirvaikselt, et kakk, keda pildistada lootsin, mind ei märkaks," arvas mees.
Karaski sõnul hakkas karu põgenemise asemel teda hoopis ründama. "Ma küll karjusin ja vehkisin ja klõbistasin särivõttega. Tegin nii karu näost pilti ka. Karu tuli lähemale ja läks siis kaugemale. Siis tuli jälle lähemale," kirjeldas Karast läbielatud olukorda.
Seejärel tõusis karu Karaski sõnul tagajalgadele, möirgas, läks tagasi ja ründas teda siis hoopis teiselt poolt, lõigates nii Karaski taganemistee ära. "Mul oli surmahirm. Ta oli minust lõpuks kolme-nelja meetri kaugusele. Lõpuks siiski laskus neljakäpukile ja läks minema," ütles Karask.
Et karul oleks pojad olnud, mis tema agressiivsust seletada võiks, Karask ei näinud. Pojad võisid tema arvates olla siiski põõsastes.
Tänaöine kohtumine karuga pole Karaski jaoks esimene, kuigi varem karu teda rünnanud pole. Varem on Karask karust paari meetri kaugusel seisnud ka Alaskal loodusretkel. Tookord ei teinud temast möödunud karu teinud meest märkamagi. Karask seletab seda tõsiasjaga, et Alaskas karusid ei jahita ja seetõttu nad inimesi ei karda. Lisaks arvab ta, et tänaöise kohtumise muutis niivõrd dramaatiliseks see, et karu jaoks oli mehe nägemine ootamatu ja ehmatav.
