„Mu kurk on nii valus ja hääl on ära sest ma karjusin täiest kõrist, vehkisin kätega ja suure objektiiviga aga tema jooksis aina minu poole. Mul käis süda saapasääres ning arvasin, et siia ma nüüd jään...Ma hetkel istun autos, värisen üle keha ning mõtlen, et mõned minutid tagasi oleksid jäänud need minu elu viimasteks minutiteks,” kirjutas Karask öösel autost.

„See ei olnud enam elamus vaid esimene kord elus tundsin surmahirmu... Ma ei ole ega julge veel vaadatagi, mis pilte ma jõudsin sel surmaminutil teha kuid eks hiljem näeb, kui olen maha rahunenud ja loodan, et see juhtum pani mind veelgi rohkem elu üle mõtlema.... Ma ei ole uskunud jumalat aga nüüd tahan öelda: “Jumal hoidku!””

Karaski sõnul hakkas karu põgenemise asemel teda hoopis ründama. "Ma küll karjusin ja vehkisin ja klõbistasin särivõttega. Tegin nii karu näost pilti ka. Karu tuli lähemale ja läks siis kaugemale. Siis tuli jälle lähemale," kirjeldas Karast läbielatud olukorda.

Seejärel tõusis karu Karaski sõnul tagajalgadele, möirgas, läks tagasi ja ründas teda siis hoopis teiselt poolt, lõigates nii Karaski taganemistee ära. "Mul oli surmahirm. Ta oli minust lõpuks kolme-nelja meetri kaugusele. Lõpuks siiski laskus neljakäpukile ja läks minema," ütles Karask.

Pikemalt saab juhtunu kohta lugeda SIIT.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena