Lugeja kiri Tabivere põllumehele tselluloositehasest: "Kas Ida-Virumaa on Teie arvates prügikast?"

Ma ei ole kõige õigem inimene vaagima tselluloositehase plusse ja miinuseid, kuigi mul on selle kohta oma arvamus täiesti olemas. Põlise idavirulase, jah, just selle sama tööstuspiirkonna lapsena tunnen aga kohustust oma maakonna eest seista.

Ei saa öelda, et mind viivad ajakirjanduses ilmuvad sõnakeerutused tihti rivist välja. Ometi vaatab Väino mulle Eesti Päevalehe kirjapildilt vastu ning ütleb resoluutsel toonil, sirge rühi ja selge häälega, et las nad teevad selle tselluloositehase Ida-Virumaale.

Teate, põllumees Väino*, mul tulid pisarad silma. Mitte tselluloositehase, vaid matsliku suhtumise pärast. Kas Ida-Virumaa on Teie arvates prügikast, kuhu võib visata kõik, mis keele ja meele jaoks juba roiskunud on? Millal Teie, põllumees Väino, viimati üldse Ida-Virumaad külastasite?

Mina olen siinsete korstnate ning tuhamägede vahel üles kasvanud, vahepeal ära käinud, kuid seejärel ikka tagasi tulnud. Kodukohast lugupidajateks kasvatan ka oma lapsed. Erinevalt Teist, põllumees Väino, ei ole minu pesaks ainult Ida-Virumaa, vaid terve Eesti. Olen piisavalt eneseväärikas, et mitte suhtuda halvustavalt teistesse paikadesse, ja piisavalt arukas, et mõista - igal pool on oma head ning vead.

Teie pärast, põllumees Väino, on mul aga häbi. Väga häbi.

* põllumees Väino all pean silmas kõiki neid, kes oma koduaiast väljapoole jäävaid paiku põhjuseta materdada võtavad