Analüüs: alkoholiga võitlejad keskenduvad hinna suhtele sissetulekutega. Kas kuskil on ka hinnalagi?
Ma olen alkoholi hindu korduvalt analüüsinud ja iga kord imestan, kuidas Eesti poliitikud ja ametnikud saavad tavalistest inimestest täiesti erinevalt aru sõnast „odav“. Ajal, kui eestlased saavad piiripunktideta sõita ringi mööda Euroopat, on neil täiesti objektiivne arusaam sellest, milline on „odav“ alkohol. Selleks on mõneeurone klaas õlut Tšehhi kõrtsus, selleks on üheeurone pudel veini Itaalias ja selleks on Lätist ostetud kuuekümnesendine purk Saku õlut. Kui nad ise ei ole käinud, siis kuulevad eestlased odavast alkoholist oma sõpradelt, kes rikastes riikides üliodavat napsu naudivad.
Eestis aga räägivad ametnikud ja poliitikud, et alkohol on odavamaks läinud. Sotsiaalministeeriumi asekantsler Maris Jesse viitas sellele mullu intervjuus alkoholikahjudest („Küsimus ei ole selles, kui suur on aktsiis, vaid mis on alkoholi lõpphinna suhe meie palgatasemesse.“), Tervise Arengu Instituudi juht Annika Veimer sel kevadel („Kuniks toimub tõus palkades, peaks tõusma ka alkoholi hind.“), endine töö- ja terviseminister Jevgeni Ossinovski („Kuna alkoholiaktsiis ei jõudnud järele palgakasvule, siis me nägime majanduskriisi ajal, kuidas ühe aastaga langes tarbimine 20 protsenti just seetõttu, et inimeste sissetulekud langesid ehk alkohol muutus nende jaoks kallimaks.“), aga ka keskerakondlasest majandusminister Kadri Simson („Näiteks lahja alkohol on Eesti inimeste sissetulekute taustal muutunud ajas aina odavamaks, kui panna see võrdlusesse keskmise palga kasvuga.“).
Neljapäeval avalikustatud konjunktuuriinstituudi uuring näitas aga, et enam kui viiendik mullu eestlaste poolt tarbitud alkoholist on ostetud Lätist. Arvestades, et sealsed lõpphinnad on Eesti omadest umbes kaks korda madalamad, võib järeldada, et alkoholi hind võis keskmiselt eestlaste jaoks mullu hoopiski langeda.
Sellele viitas ka konjunktuuriinstituudi juht Marje Josing eile oma ettekandes, kui tõi välja tabeli õlle ja viina kogustest, mida tinglikult saaks Eestist keskmise netokuupalga eest osta. See number oli mullu langenud võrreldes 2016. aastaga. Kui netokuupalga eest sai 2016. aastal osta 57 liitrit viina või 402 liitrit õlut, siis mullu vaid 56 liitrit viina või 365 liitrit õlut. Samas sai Läti piiripoodidest Eesti netopalgaga osta lausa 89 liitrit viina või 770 liitrit õlut – ehk kaks korda rohkem õlut kui Eestis.
See mudel, kuidas alkoholi hind pidi kasvama sissetulekute hinnaga koosmõjus, see Josingu sõnul Läti piiriostude tõttu „väga hästi ei tööta enam.“
Sotsiaalministeeriumi asekantsleri Maris Jesse sõnul töötab küll ja seda põhjusel, et kõik ju Lätist ostmas ei käi. „Valdav osa elanikest ei käi Lätis odavama alkoholi järel ja nende puhul on sissetulekute ja alkoholi hinna suhe oluline,“ ütles ta pärast eilse uuringu tulemusi Eesti Päevalehele. „Kui me alandaksime aktsiisi nüüd Eestis, langeks hind kõigi jaoks – ka nende jaoks, kes Lätis ei käi.“ Ja siin viitab ta Soome ja Rootsi eeskujudele, et 2004. aastal soomlased alandasid oma aktsiisihinda Eesti piirikaubanduse tõttu, mis viis alkoholitarbimise uuesti tõusuteele. Rootsi ei alandanud ja seal tarbimine ka ei tõusnud.
Jesse ei olnud nõus minu väitega, et ühel hetkel läheb sissetulekute ja alkoholihinna loogika kuskilt katki – hea näide on see, et kui eestlaste sissetulekud peaksid järgi jõudma soomlastele (ca 2,5 korda kõrgem), siis loogika ju ütleb, et ka alkoholi lõpphind Eestis peaks olema sama palju kõrgem. Sel juhul aga oleks alkoholi hind Eestis juba kõrgem kui Soomes, rääkimata kõigist Kesk- ja Lääne-Euroopa riikidest, kus alkohol ongi odavam kui Eestis.
„See on vaid üks abstraktne näitaja, mille kaudu jälgida, kas alkohol on Eesti inimesele rahaliselt kättesaadavam või vähem kättesaadav,“ arutles Jesse. „Aga see ei ole see näitaja, mille järgi rahandusministeerium aktsiisipoliitikat kujundab.“ Kuidas siis lõpphind ja sissetulekud üldse seotuks peaksid jääma? Jesse teab küll vastust: alkoholi miinimumhinnad.
Nimelt on Šotimaa kehtestanud miinimumhinnad alkohoolsetes jookides etanooliühikutele, mis on oluliselt tõstnud alkoholi hinda selles riigis. Viskitootjate vastasseisu tõttu on riik nüüd jõudnud läbi kõigist kohtuastmetest ja 2012. aastal kehtestatud miinimumhinnad jõustusid nüüd maikuus. „Pigem võiks järgmise riigikogu perioodil seda teemat vaadata,“ ütles Jesse.
Seega võib aktsiiside langetamist propageeriv Reformierakond võimule saades kohata sotsiaalministeeriumis oma lubaduste täitmisele tõsist vastasseisu. Kuniks kehtivad Eestis „Alkoholipoliitika rohelise raamatu“ eesmärgid, on sissetulekute kasvades oodata jätkuvalt katseid alkohoolsete jookide hinda kuidagimoodi tõsta.
Praegu paistab, et lage kuskil ees ei ole, sest mida rikkamaks me saame, seda kättesaadavamaks õllepudel osutub ja hinda tuleks jälle korrigeerida, et Lätis mittekäivad tarbijad rohkem maksaks ja vähem jooks. Aga palun, palun, palun ärge püüdke meid veenda, et alkohol on Eestis odav.
