Lugeja kiri riigihaldusministrile: "Mis jutt see olla saab, et kõike pole võimalik ette näha? Kui teil pole plaani B-d ega C-d, siis mida te teete seal?"
Avaldame Reho Leinarti kirja, mis esialgu sai avaldatud Facebooki kommentaarina Janek Mäggi seinal, ent mis kadus sealt kui komm kurku.
Kui saatejuht küsis Janek Mäggilt Aktuaalse Kaamera stuudios Ruhnu praamifopaa kohta, siis ministri vastus oli, et õnnetusi ikka juhtub.
"Eestis juhtub ka väga palju erinevaid asju. Metsad lähevad põlema... kõike ei ole võimalik ette näha ja kõike ei ole võimalik ka tagada. See on erakordselt kallis. Aga kui me näiteks võrdleme ainult eelarveliselt, kui palju kulub selle laevaliikluse jaoks - see on 530 000 eurot aastas - ja lennuliikluse jaoks, mis toimub siis esimesest novembrist kuni 30. aprillini, see on 420 000 eurot. See on kokku miljon eurot, see on kolm korda rohkem on dotatsioon kui Ruhnu valla aastaeelarve. Nii et sinna panustatakse väga palju raha, et see ühendus oleks, aga selle oluliseks parandamiseks... see nõuaks jälle märkimisväärseid lisavahendeid," rääkis Janek Mäggi ERR-ile.
Kui nii kõrgel tasemel riigijuhtimises ei ole sellisteks puhkudeks läbi töötatud plaani B, paneb see mind, kui reakodanikku hämmastuma. Alati, rõhutatult alati peab olema riigijuhtidel sellisteks puhkudeks plaan B. Seda nimetatakse riigimehelikuks laiapõhjaliseks ettenägemisvõimeks. Mis jutt see olla saab, et kõike ei ole võimalik ette näha. Lugupeetud riigiisad, kui teil pole plaani B-d ega C-d, siis mida te teete seal, ma küsin!?
Ja üleüldse, kui meil mitte millegi jaoks raha ei ole ja seda mantrat kuuleb alati, kui vaja midagi ära teha, kuhugi olulisse valdkonda investeerida, siis ma vaid küsin, miks me jändame selle riigiga? Kas ei oleks mõistlik astuda priitahtlikult mõne jõukama riigi sooja hõlma alla, kus ei ole vaja muretseda
a la "kust raha tuleb" või "kes arve maksab". Siis on meite asi ainult pimesi kulpi lüüa ja truult edasi teenida.
Ent ei ole hullu, nagu lähiminevik on näidanud, Eesti riigis hakkab jää siis liikuma, kui mõni õnnetus taaskord juhtub. Siis äkitselt on olemas tahe, leitakse rahalised vahendid ja kõik saab justkui tehtud. Eks tuleb seda "õnnetust" siis ootama jääda.
Ning lõpetuseks, kui rahast, selle vähesusest ja kasutamata jätmisest juttu tuleb, siis meenub mulle endise riigikontrolöri Mihkel Oviiri viimase tööaasta kokkuvõte, kus ta tõi numbriliselt välja, kui suures summas on Eesti riik jätnud eurotoetusi kasutamata kas oma laiskusest või oskamatusest projekte
kirjutada.
