WHO kuulutas mängusõltuvuse haiguseks – nutiseadmed on vaba aja veetmist fundamentaalselt muutnud
Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) teatas eelmisel nädalal, et „mängimishäire” lisatakse organisatsiooni haiguste klassifikatsiooni käsiraamatusse, mis tekitas taas debati selle üle, kas tegevust, millega nii paljud tegelevad, saab klassifitseerida haiguseks, kirjutab Washington Postis San Diego osariigiülikooli psühholoogiaprofessor Jean M. Twenge.
Eksperdid viitasid kiiresti sellele, et vaid üks kuni kolm protsenti mängijatest vastab tõenäoliselt diagnostilistele kriteeriumidele, nagu kontrolli puudumine mängimise üle, mängimisele prioriteedi andmine muude tegevuste ees ning mängimisel märkimisväärselt muu elu, näiteks sotsiaalsete suhete kahjustada laskmine, kirjutab Twenge.
Need väikesed numbrid võivad jätta mulje, et enamikul inimestest ei ole millegi pärast muretseda. See ei ole aga Twenge’i sõnul tõsi. Pea kõiki teismelisi ja ka enamikku täiskasvanutest mõjutab sügavalt elektroonikaseadmete üha suurenev osa meie eludes. Paljud kahtlustavad, et tänapäeva teismelised veedavad palju rohkem aega ekraanide taga ja palju vähem aega näost näkku oma eakaaslastega suheldes kui varasemad põlvkonnad. Twenge viitab oma analüüsile mitmetest küsitlustest: 17-18-aastaste noorte arv, kes oma sõpradega iga päev kohtuvad, on aastatel 2000-2016 vähenenud üle 40 protsendi. Teismelised ka magavad vähem. WHO sõltuvuse kriteeriumi keelekasutusele sarnaselt seavad nad elektroonikaseadmetega veedetud aja prioriteediks muude tegevuste ees. Vaatamata kõigile küsimustele sõltuvuse ümber on see, kuidas teismelised oma vaba aega veedavad, fundamentaalselt muutunud, kirjutab Twenge.
Kui teismelistel läheks sellest hoolimata hästi, oleks kõik korras. Aga ei lähe. Twenge kirjutab, et teismeliste kliinilisel tasemel depressioon, enesevigastamiskäitumine (näiteks lõikamine), enesetapukatsete arv ja enesetappude arv on kõik pärast 2010. aastat, kui nutitelefonid muutusid tavalisteks ja ilmus iPad, järsult kasvanud. Teismelised, kes veedavad ülemäära palju aega internetis, on suurema tõenäosusega unepuuduses, õnnetud ja masenduses. Need mõjud ei ole väikesed: näiteks teismelistel, kes veedavad viis või rohkem tundi päevas elektroonikaseadmeid kasutades, on 66 protsenti suurem tõenäosus omada vähemalt üht enesetapu riskitegurit, näiteks depressiooni või varasemat enesetapukatset, kui neil, kes veedavad elektroonikaseadmetega vaid ühe tunni.
Ekraanide ületarbimine ei ole Twenge’i sõnul haruldane. 2017. aasta USA keskkooliõpilaste uuringus teatas enam kui viiendik, et veedab viis või rohkem tundi vabast ajast elektroonikaseadmeid kasutades. Kui USA-s elab umbes 25 miljonit 13-18-aastast, teeb see umbes viis miljonit last. 2016. aasta kaheksanda klassi õpilaste uuring näitas, et üks kümnendik kulutab elektrooniliste mängude mängimisele 40 või rohkem tundi nädalas, mis vastab täiskohaga tööl käimisele. See tähendab 2,5 miljonit last.
Nutiseadmeid ei pea ise kuritarvitama, et neist mõjutatud olla, märgib Twenge. Noor inimene, kes tahab lõuna ajal sõpradega vestelda, ei saa seda teha, sest sõbrad jõllitavad oma telefone. Perekondlikke õhtusööke ja puhkuse veetmist katkestavad pidevad sõnumid ja teated. Teismelised, kes tahavad sõpradega välja minna, ei tea enam, kuidas küsida, sest sotsiaalse suhtlemise norm on nüüd sotsiaalmeedia ja internetimängud, mitte füüsiliselt kokkusaamine.
Uued tehnoloogiad ei kao ega peagi kaduma, aga neid saab õppida mõistlikumalt kasutama. Apple teatas eelmisel kuul, et sügisel tutvustatakse uusi vahendeid, sealhulgas tarkvara, mis võimaldab vanematel piirata laste sotsiaalmeedias või mängides veedetud aega ja telefonid magama mineku ajal välja lülitada. Google võttis mais kasutusele meeldetuletused ajapiirangute kohta äppide juures.
