Võlgnik kohtutäiturite survest: "Ausat tööd ei saa teha, sest kohtutäitur võtab peaaegu kogu raha ära"

Võlgniku elu on Eestis võimatuks tehtud just riigi ja kohtutäiturite ebainimliku tegevuse suhtes. Ma ei räägi elukutselistest aferistidest ja kelmidest (need elavad iga võimu ajal hästi), aga võlgu jäänud inimestese suhtutakse siin kui kurjategijatesse, kellelt võetakse normaalne elu ja üldse võime võlgasid tagasi maksta.

Kõige grotesksem on see et kogu kapitalistlik majandussüsteem ongi rajatud laenudele ja kui tahad mingit ettevõtlust alustada, laenudest ei pääse. Kuigi paljud ütlevad, et tuleb elada laenudeta nagu õndsal ENSV ajal ja teha orjatööd miinimumpalga eest, siis sellist elu nimetan ma juba virelemiseks.

Ühesõnaga. Ettevõtmine läks nässu ja olen silmini võlgades üle 60 000 euro. Nüüd juba mitmed aastad ahistab kohtutäitur ikka täiega ja ma enam ei suuda sellist elu elada.

Viimane piisk karikasse oli, kui kaotati miinimumpalga puutumatus 2018. aasta jaanuaris nii, et arestimiskeeld rakendub vaid elatumismiinimumile 140 €. See seadus võeti vastu kohtutäiturite jätkusuutlikkuse tagamiseks, sest selliseid jõuvõtteid võlgnike kallal kasutades pidi riik teenima 2 aastaga 6 miljonit eurot.

Aga tõenäoliselt juhtub nagu alkoholiaktsiisiga, et laekub vaid väike osa prognoositust. Seadusega võeti veel niigi alampalga eest tööl käivalt võlgnikult töölkäimise võime ja tahtmine üldse tööl käia.

Mis moodi inimene selle 140 euroga hakkama peab saama, ei huvita kedagi. Ela või sure! See on iga kodaniku enda mure, mitte aga riigi mure. Sellise absurdse seaduse tagajärg on kuritegevuse ning mustalt töötamise kasv sest ilma rahata pole võimalik lihtsalt kapitalistlikus süsteemis ellu jääda.

Palk mustalt, sest teisiti pole võimalik

Teine probleem on see et kohtutäiturid terroriseerivad kirjade ja telefonikõnedega tööandjaid mille tagajärjel töötaja lihtsalt vallandadakse. Tööandja ei hakka riskima sellega, et ahne kohtutäitur veel ebaseaduslikult firmale veel mõne trahvi kaela keerab töötaja võlgade pärast. Olen pidanud vahetama kohtutäiturite pärast kolm töökohta, sest tööandjad lihtsalt ei taha mingit jama kohtutäituritega.

Lisaks pole võlgnikul võimalik üldse kasutada digitaalseid pangateenuseid. Pangad on viimasel ajal jõuga võlgnike pangakontosid sulgenud. Vanasti oli konto küll blokeeritud, kust siiski oli võimalik oma rahanatuke, mis täitur alles jättis, pangakontorist kätte saada. Nüüd pole enam sedagi võimalust.

Mul pole praegu juba pool aastat mitte ühtki toimivat pangakontot olnud ja raha olen saanud sularahas tööandja käest suure vingumise ja alanduste saatel. Lõpuks lasti töölt üldse lahti, sest kohtutäiturite ähvarduskirjad ja sularahaga sekeldamine muutusid tööandjale liiga ebameeldivaks koormuseks.

Inimesed käiks hea meelega tööl, kui nad saaks inimlikumate tingimustega oma võlgnevusi tasuda. Praeguse tööjõupuuduse üks põhjustest on ka see, et riik tegi jaanuarist rakendunud seadusmuudatusega võlgniku töölkäimise võimatuks. Ja siis imestatakse miks meil on umbes sada tuhat inimest, kelle kontod on arestitud ja kes sunnitud käima mustalt tööl ega maksa riigile makse.

Laekumata jäänud alkoholiaktsiis, mis Lätti läks, on sellega võrreldes köömes. Kui lubataks kasvõi inimesel oma kontosid kasutada nii, et elamisväärne summa kätte jääks ja maksud ausalt laekuks, oleks see suur võit nii riigile kui ka vihatud kohtutäituritele

Hetkel on võlgnikud surnud ringis: ausat tööd ei saa teha, sest kohtutäitur võtab peaaegu kogu raha ära. Eeldusel, et tööandja pärast katseaega töötajat üldse alles hoiab, kui täituri nõuded hakkavad tulema firmasse.

Aga kui tööle ei saa, siis pole ju ka millestki võlga maksta. Seega ainus võimalus on kuritegevus ja mustalt töötamine. Või Eestist lahkumine.

Ma valisin viimase, sest kuigi ma armastan Eestimaad, ei ole võimalik mul siin edasi elada riigi ebainimliku suhtumise pärast inimestetesse. Ka võlgnik on inimene, aga mitte kurjategija, kellelt kogu vara võetakse ja siis kodumaalt sisuliselt minema aetakse.