SUVEKS TÖÖLE | Gertie: "Õnnestus mul ainult uksest sisse astuda ja tere hõisata, kui juba tõmmati küsimustega rajalt maha"

Tänases Koidu kollektiivis on 12 omanäolist ja igati vahvat töötajat, kellest viis on lausa 30-aastase tööstaažiga kaubanduses. Poe juhatajaks on Zanna ja tema asetäitjaks Taimi, kes koos moodustavad dünaamilise duo oma energilisusega. Ajutiselt (kuni juuli lõpuni) olen seltskonnas mina see nooruke, ent tegelikult on kollektiivis kõige noorem Kadri. Kadri on väga särtsakas ja söakas neiu.

Ühised lõunad koos töökaaslastega murravad rutiinset õhkkonda. Kohvilaua ääres saab räägitud nii maast ja ilmast, poliitikast, oma eludest ja tehakse tihti ikka nalja ka. Isiklikult arvan, et on hea ja mõnus, kui hetkeks saab aja maha võtta ja korraks rääkida muudest ühistest teemadest, kui sellest, et vorstiletis on vaja allahindlus ära teha ja neid kampaanias olevaid komme mahuks kassa juures olevale alusele veel.

Aga ega siis ainult oma lõunat sööda. Kooki saab ka! Ja mitte vähe. Torti, kooki, võilevatorti, ikka selle puhul, et minnakse puhkusele, mõni vahva sündmus eraelus toimunud, on sünnipäev tulekul või juba olnud. Muidugi siis ka, kui Gertie otsustas gümnaasiumi lõpetada. Ja neil hetkel on küsitud minu tuleviku kohta või räägitud mõni värvikas seik seoses tööga.

Mul on õnnestunud kahe ja poole kuu jooksul kõikide töötajatega koostööd teha ja võin öelda, et ma ei ole sattunud olukorda, kus mind ei oleks abistatud, küsimustele vastatud ega õpetatud.

Mind ei vistatud kohe tundmatusse vette ja ei saadetud üksi kassasse ning isegi, kui küsisin palju asju sada korda üle (nii igaks juhuks ja et endal ka lõpuks piinlik hakkaks enda mälu pärast), ei vaadatud viltu ega midagi. Tegelikult arvan, et selline väikese koosseisuga kollektiiv ja pood nagu Koidu Konsum sobib imehästi noorele, kes pole varem tööd teinud ja sooviks oma tööpõllul tegutsemist alustada töötamisega poes.

Lõpuks ma ei saa mainimata jätta, kui kaasaelavad ning hoolivad on need inimesed seal Koidus. Elatakse kaasa mu ülikooli saamisele. Pöidlaid hoiti peos ja sooviti õnne, kui marssisin Tartu katseid tegemas.

Kui tööle jõudsin, õnnestus mul ainult uksest sisse astuda ja “Tere!” hõisata, kui juba tõmmati rajalt maha ja küsiti katsete kohta. Sai ikka arutatud, et kas mu valitud erialadel oleks ka tööpõldu ja kas ikka jõuaksin ülikooli kõrvalt veel tööl käia. Juhataja innustas mind proovima Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, sest et miks mitte, kui meditsiin on ennegi huvi pakkunud. Ning kohe, kui ilmus mu väike jutuke Delfis, olid töökaaslased sellega kursis ja läbi lugenud ning uueks kirjutiseks sai eraldi poes väike fotosessioon tehtud.