Rohelised: Eesti poliitmaastik on igav, Tarand, Talvik ja Herkel, tulge tehke meiega oma comeback

"Indrek, Artur, Andres - ärge tülitsege! Tulge meiega ja teeme üheskoos võimsa comeback-i!" kirjutas eile oma teadaandes Roheliste peasekretär Joonas Laks. Avaldame Laksi arvamuse täismahus.

Vabaerakond elab läbi aegu, mis Rohelistel tuli ületada pärast 2011 aasta avantüüre võimu kontsentreerimisel. Erakond ei ole äriühing. Seda ei saa juhtida ülevalt alla vaid peab, iga päev, püüdlema selle poole, et erakond oleks juhitud alt üles. Töö liikmetega on siin võtmeküsimus ja tänapäeval on nõudmised poliitikutele pigem kasvanud kui kahanenud. Ma ei heida ette midagi ei Mart Laarile ega Edgar Savisaarele, aga toonaste vahenditega tänapäeval enam hakkama ei saa. Tööd tuleb teha põllu peal. Ajakirjanikud ei käi enam kaamera, mikrofoni ja märkmikuga poliitikute järel vaid lösutavad vaikselt oma mugavates kontoritoolides ja ootavad, millal poliitik midagi põnevat teeb või ütleb.

Sisetülid on igavad. Tegelikult on igav kogu Vabaerakond. Tegelikult on igav kogu poliitmaastik (Eesti 200 kaasa arvatud). Kõige hullem poliitik on see, kes lubab demokraatiat ja esimesel vajadusel selle rakendamisest loobub. Poliitikute kogumid on antud juhul veel eriti halvad, sest praeguse seisuga peaks Eesti vabariigi valitsus esitama parlamendile esimesel korralisel istungil otsedemokraatia eelnõu, aga lootus selleks on kesine.

Rohelistel on kampaania plaan juba kevadest saadik valmis. Sõnumid, mida valijatele edastada, lubadused ja tõotused ritta seatud, rakendusplaanid paika pandud. Kahjuks on varasemate aastate, peamiselt reformarite, poliitika tulemusel inimesed, kes poliitilisi sõnumeid edastada tahaksid, Eestis otsa saanud. Vabariigi algusaastatel - nii enne kui ka pärast nõukogude aega - ei olnud kirjanikel, näitlejatel, režissööridel, juristidel, teadlastel ja ametnikel patt poliitikasse minna, aga nüüd tundub, et sellest on saanud tabu number üks! Kuidas me küll sellesse olukorda sattusime?

Kas peame süüdistama ainult ajakirjandust või hoopis lihtsat inimest, kes oma vaba aega poliitikute sarjamisele kulutab? Kas poleks mõistlikum sarjamise asemel pakkuda välja mingeid konstruktiivseid ja läbimõeldud ideid selleks, et Eesti elu edeneks? Kuidas saame jõuda IME-ni (Isemajandav Eesti - taasiseseisvumise algusajal välja töötatud majanduskava, mis nägi ette Eesti NSV majanduse lahutamise üle-liidulisest - toim) kui kõik eestlased sellele kaasa ei aita? Meil oli kolm eesmärki - NATO, EU ja euro, aga nüüd on vaja uusi sihte seada.

Kas meil on vaja Eestist teha venelasi kartev, maksudega mängiv, gay-sid ja välismaalasi vihkav, bensiini ja alkoholi liigtarbiv, põlde ja inimesi mürgitav, 19. sajandi tehnoloogial virelev arengumaa või hoopis kaasaegset tehnoloogiat kasutav ning rahva tahte järgi töötav jätkusuutlik ökoriik? Võtke palun hetk selle peale mõtlemiseks.

Indrek, Andres ja Artur, ma palun Teil keskenduda olulisele - Eesti riigi tulevik. Ja polegi nii tähtis kas teete seda Vabaerakonna või Roheliste ridades, aga tuleviku nimel tuleb võidelda! Roheliste hüüdlauseteks on praegustes poliitilistes tingimustes saanud #riigikoguroheliseks ja #võtametulevikutagasi ning ootame oma püüdlustele toetajaid nii paremalt kui vasemalt tiivalt, sest Eesti Mets vajab abi, maailm nõuab põlevkivist loobumist ja eestlane tahab teada, et me kestame läbi aegade!