Tumedanahalised eestlased Soome meediale: nahavärvist on ka kasu, suurt rassismi siin pole
Soome rahvusringhäälingu portaalis ilmus artikkel, kus neljalt tumedanahaliselt eestlaselt päritakse, kas ja kui keeruline on võõrapärase välimusega Eesti ühiskonnas hakkama saada.
Sissejuhatuses räägib ajakirjanik Silja Massa, et Eestil on äärmisel range pagulaspoliitika ja ühiskonnas on levinud sisserändevastane retoorika. Näiteks tuuakse Tallinna transpordiameti juhi Talvo Rüütelmaast tehtud musta näoga foto, mida osad inimesed pidasid rassistlikuks. Samuti mainitakse EKRE poliitiku Mart Helme muret „neegrite hulga plahvatusliku kasvu” pärast ja NATO mustanahaliste sõdurite kaebusi tülitamise pärast.
Seejärel antakse sõna Eesti tumedanahalistele. Kokkuvõttes kinnitavad nad üht: inetuid märkusi kuuleb, ent eestikeelsele mustanahalisele siinne elu suurt raskust ei valmista.
40-aastane tantsija Monika Tuvi on enda sõnul harjunud, et tema välimus heledate inimeste seas silma torkab ja laulu- ja tantsupidusid jäädvustav kaamera alati temale suunatakse. Erialases mõttes on silmatorkav välimus talle elu jooksul ainult kasuks tulnud. „Jõgeval kasvades tundsid minu peret kõik ja mind ei peetud välismaalaseks,” jutustab Tuvi. „Minu eestlasest ema kaitses mind väga agressiivselt ja poisid ei julgenud mind kiusata.” Ta lisab, et käis 2010. aastal külas oma Kesk-Aafrika Vabariigis elaval isal ja oli sealsest vaesusest šokeeritud. „Taipasin, kuidas mul on vedanud, et ma Eestis elan.”
20-aastane modell ja produtsent Antonio Kass leiab, et tume nahavärv on nii eelis kui takistus. Ühest küljest saab ta palju tähelepanu siinsetelt neidudelt, ehkki nii sõlmitud suhted kipuvad jääma pealiskaudeks, ütleb Kass. „Tahan sõpru, mitte fänne,” kommenteerib ta. Ühistranspordis aga keegi tema kõrvale naljalt istuda ei taha ja vahel puutub ta kokku ka otsese rassismiga. „Ükskord tuli tanklas võõras mees juurde ja ütles inglise keeles: see on Euroopa, mitte Aafrika.”
Ghana-Eesti segaperest pärit 31-aastane juuksur ja laulja Sandra Ashilevi ütleb, et teda võõraste pilgud ei häiri ning ta on sellega harjunud. Kuna ta käis Tallinna rahvusvahelises koolis, ei puutunud ta ka nooremas eas rassismiga kokku. Sama lugu on praegu boheemlikus Kalamajas elades. „Ma tean, et elan tolerantses mullis ja maal on suhtumine negatiivsem,” lisab ta. „Aga praegune rassismidebatt käib mulle üle mõistuse, tundub, et noored on liiga tundlikuks muutunud. On naeruväärne, kui isegi Nutellat peetakse juba rassistlikuks.”
19-aastane staarisaate osaleja Sissi Nylia Benita ütleb, et tuntusel on olnud ka negatiivseid külgi. „Olen saanud umbes 8-12-aastastelt tüdrukutelt Instagramis kirju, kus öeldakse, et ma olen kole, kuna olen tumedanahaline – ja et ma ei tohi Eestis elada,” ütleb ta. „Selge, et lapsed ise selliseid asju välja ei mõtle, vaid kuulevad neid oma vanematelt.” Samuti on ta ühistranspordis kogenud, kuidas 30-aastane isa ei luba oma lapsel mustanahalise kõrvale istuda. Ta lisab, et tema isa Dave Benton on selliste solvangutega rohkem kokku puutunud ja õpetanud tütrele, et neid ei tule isiklikult võtta. Pealegi on tajuda, kuidas selline suhtumine väheneb, enamik noortest on lauljanna sõnul tolerantse suhtumisega.
