20. augustil 1988 asutasid 105 rahvuslikult mõtlevat kodanikku Viljandimaal, ajaloolises Pilistvere kirikus, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP). Rahvarinde ametliku asutamiseni oli jäänud poolteist kuud. ERSP asutajaliikme Tunne Kelami sõnul peeti suvel 1988 ERSP programmis esmakordselt välja kuulutud eesmärki – taastada täielikult iseseisev Eesti rahvusriik – ebareaalseks, lausa provotseerivaks.
„Kardeti Nõukogude armee ja võimuaparaadi karistavat vastulööki, kui ületatakse “mõistlikkuse“ piir. Ometi tähistas Nõukogude Liidu esimese rahvuslik-demokraatliku erakonna moodustamine läbimurret pool sajandit kestnud kommunistliku ainupartei võimumonopolist,“ lausus Kelam.
„Hoolimata riskist, mida tõi endaga kaasa väljakutse esitamine kompartei terroriaparaadile, tajusid ERSP algatajad, et aeg on küps poliitilise süsteemi muutuseks. Selle asemel, et edasi loota kompartei sisemisele uuenemisele ja Moskvast lubatud reformidele, püstitas ERSP lihtsa, ent hingematvalt julge eesmärgi - muutuse aluseks oli Eesti Vabariigi poliitilise sõltumatuse täieulatuslik taastamine - taastamine rahvusriigina.“
„Vaatamata esialgu valitsenud skeptitsismile, saavutas see rahvuslik alternatiiv järgnenud kolme aastaga eesti rahva valdava enamuse toetuse, realiseerudes sümboolselt samuti 20. augustil, seekord aastal 1991 Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi kokkuleppena. Kokkulepe, mis on vermitud EV Põhiseaduse avasõnades: Eesti Vabariigi mõte on tagada eesti rahva ja kultuuri säilimine läbi aegade,“ ütles Kelam ERSP aastapäevale pühendatud kõnes.
ERSP edukas asutamine avas Eestis tee mitmepartei süsteemile. ERSP eeskujul rajati rahvuslikud sõltumatuseparteid Lätis, Gruusias ja Tatarstanis.
