"Jalutasin tunnike enne südaööd memoriaali juures ja pidin tõdema, et tõesti väga ilus on, kahe suure seina vahel kõndides lugesin kommunismiohvrite nimesid, vaatasin ringi. Kõik oli hästi.

Memoriaali lõppu jõudnuna avastasin end sisuliselt pilkasest pimedusest. Valgustatud olid pisikesed puud, mis mäenõlval ja orus olevad pingid. Aga kuidas sinna memoriaali lõpust saab... Ainult üle muru! Hiljem tuvastasin, et vist justkui läheb ka poolkaare kujuline teerada teisele poole trepi juurde, ent see oli kottpimedas. Juba esimesest trepist üles minnes täheldasin, et memoriaali kõrval maas asetsevad led-valgusribad pimestavad ja pisut keeruline on orienteeriuda.

Sõjakangelaste nimed üle vaadatud ja veendutud, et ükski minu esiisa nende sekka ei kuulu, kõndisin kuniks potsatasin päris korraliku hooga maha. Vahepeal oli trepp alanud, aga aru polnud saada, kust või mismoodi! Valgustus paistis nii jubedasti silma, et hiljem püsti tõustes ei olnud võimalik tuvastada, kus on trepp ja kust see algab või lõpeb. Midagi hullu küll ei juhtunud ja pääsesin põrutusega, ent südamesse jäi mure ja vaev ikkagi. Trepp on pikk ja kõrge, kellelgi teisel võib hoopis halvemini minna."

Riigi Kinnisvara aktsiaseltsi kommunikatsioonijuht Mari-Liis Sepper tänab tähelepanelikku memoriaalikülastajat tagasiside eest. "Trepiäärse valgustuse korrigeerimisega tegeleme ning selle kuu lõpuks on võimalik valguse tugevust vastavalt vajadusele ka muuta," sõnas Sepper Delfile.

"Pargialal on õunapuude valgustid, hetkel muid valgusteid memoriaali alale projekteeritud ei ole," täpsustas Sepper.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena