GRU – Venemaa varjusurmas olnud luureteenistus, mis taassündis Ukraina sõjas, aitas Trumpi võimule ja mürgitas Skripalid

GRU, mille heaks töötasid ilmselt ka Eestis riigireetmises kahtlustatuna vahistatud Deniss Metsavas ja Pjotr Volin, on Vene Föderatsiooni kaitseministeeriumi välisluureorgan ja relvajõudude luure keskorgan.

Главное управление Генерального штаба Вооружённых Сил Российской Федерации (Vene Föderatsiooni relvajõudude kindralstaabi peavalitsus), aastani 2010. ametlikult ja praeguseni rohkem tuntud kui Главное разведывательное управление (luure peavalitsus) tekkis 1992. aasta 7. mail, kui allkirjastati leping Nõukogude Liidu relvajõudude lõpliku jagamise kohta ja Vene Föderatsiooni presidendi ukaas Vene Föderatsiooni relvajõudude loomise kohta, kuid loomulikult on tegemist Nõukogude Liidu sama asutuse järeltulijaga.

GRU esimene eelkäija Nõukogude Venemaal loodi 1918. aasta 21. oktoobril Leon Trotski toetusel, kes oli tollal punaarmee tsiviiljuht. Algselt oli selle nimetus registrivalitsus (Registupr), hiljem luurevalitsus (Razvedupr).

GRU ülem allub Venemaa relvajõudude kindralstaabi ülemale ja kaitseministrile ning selle struktuurid tegelevad luurega Venemaa relvajõudude huvides, sealhulgas agentuurluure, kosmoseluure, raadioelektroonilise luure ja muuga.

GRU struktuur, töötajate arv ja finantseerimine on Venemaa riigisaladus.

GRU ametlikud eesmärgid on: Venemaa presidendi, föderaalkogu, valitsuse, kaitseministri, relvajõudude kindralstaabi ülema ja julgeolekunõukogu varustamine luureandmetega, mis on vajalikud otsuste vastuvõtmiseks poliitilises, majanduslikus, riigikaitse, teaduslik-tehnilises ja ökoloogilises valdkonnas; tingimuste loomine, mis võimaldavad Venemaa poliitika edukat elluviimist riigikaitse ja julgeoleku valdkonnas ning riigi majanduslikule arengule ja teaduslik tehnilisele progressile kaasaaitamine ja Venemaa sõjalis-tehnilise julgeoleku tagamine.

GRU-l on ulatuslik spioonivõrgustik välismaal ja selle eriväed (spetsnaz) on võidelnud erinevates konfliktides üle maailma.

Viimastel aastatel on GRU kurikuulsust kogunud seoses Venemaa kõige suuremat kära tekitanud operatsioonidega välismaal.

Allakäik

Ometi räägiti vaid mõned aastad tagasi Vene meedias GRU hinge vaakumisest, võib-olla isegi laiali saatmisest. 2010. aasta novembris, kui tähistati GRU aastapäeva, esinesid selle ohvitserid leinatoostidega ametkonna mälestuseks. Nende sõnul oli GRU 2006. aastal ehitatud 70 000-ruutmeetrine peakorter Moskvas tühjenemas, vahendab Daily Beast.

Mõnedel hinnangutel oli GRU nõukogudeaegsest 7000 töötajast alles jäänud vaid 2000. GRU personali välissaatkondades oli vähendatud 40 protsenti. Väidetavalt kavatseti spetsnaz regulaararmee alluvusse üle viia.

Palju räägiti ka sellest, et GRU signaalluuresüsteemid viiakse üle Venemaa Välisluureteenistuse (SVR) käsutusse.

GRU allakäigul oli mitmeid põhjuseid. Väidetavalt ei suutnud GRU enne 2008. aasta sõda Gruusiaga Vene armeed hoiatada, et Gruusia oli saanud Ukrainast õhutõrjerakette. Lisaks sellele olid GRU-l oma informatsioonikanalid Vene eliidi korruptsiooni ja rahapesu kohta, mis kujutas endast ohtu rivaalidele Föderaalsele Julgeolekuteenistusele (FSB) ja SVR-ile.

Taassünd

GRU taassünd toimus aga pärast Igor Serguni selle etteotsa tõusmist 2011. aastal. Julgeolekuekspert Mark Galeotti sõnul oli Sergun oma ametkonna huvide võimekas, sõnakas ja efektiivne eestvõitleja ning eriti hea suhtlemisel Venemaa presidendi Vladimir Putini ja nendega, keda president kuulab.

Siis tulid aga Krimmi hõivamine ja Ukraina konflikt.

„Kaos Ukrainas oli õnnistuseks GRU jaoks, mis oli üks juhtivaid ametkondi nii Krimmi hõivamisel 2014. aastal kui ka sellele järgnenud Donbassi destabiliseerimisel. Kui tulevik tähendab rohkem „hübriidsõja” operatsioone, rohkem suhtlemist sõjapealikute, gangsterite ja mässulistega, on see rohkem GRU kui SVR-i tugev külg,” märkis Galeotti.

Mõned GRU üksused muutusid palgasõduriteks sõjalistes eraettevõtetes nagu Wagner Group, mida juhib GRU alampolkovnik Dmitri Utkin. Aastatel 2014-2015 oli Wagner üks peamisi jõude lahingutes Ida-Ukrainas. Hiljem liikus Wagner Süüriasse, kus on mänginud elutähtsat rolli Süüria valitsuse pealetungide toetamisel.

Nendel GRU operatsioonidel on olnud Moskva jaoks ka negatiivseid tagajärgi. Hollandi ja Austraalia ühisjuurdluse käigus tehti kindlaks, et rakett, millega tulistati 2014. aasta juulis Ida-Ukrainas alla Malaysia Airlinesi lend MH17, oli pärit Kurskis baseeruvast Vene armee 53. õhutõrje raketibrigaadist. Tunnustatud uurimisorganisatsioon Bellingcat leidis, et käsu raketi väljalaskmiseks andis GRU kindral Oleg Ivannikov, kes juhtis Donetski oblastis mitmeid diviise, mis koosnesid kohalikest separatistidest ja Wagneri võitlejatest.

Alates 2016. aastast juhib GRU-d Igor Korobov, kes on strateegilise sõjalise luure spetsialist. Räägitakse, et ta on pragmaatik, kes ei ole huvitatud Kremli poliitikast ja tahab lihtsalt töö ära teha, mis iganes see ka ei oleks.

USA valimistesse sekkumine

2006. aastal küsis ajakirjanik GRU uue peakorteri avamisel ühelt kindralilt, kas USA valimised on teema, mida GRU luureanalüütikud jälgivad. Kindral vastas, et see on eeskätt SVR-i ülesanne, GRU jälgib valimisi, aga palju vähem kui SVR.

Miks oli siis 12 aastat hiljem GRU USA valimistesse sekkumisel esirinnas?

Venemaa julgeolekuteenistuste asjatundja Vadim Birsteini sõnul tähendasid minevikus KGB/SVR-i „aktiivsed meetmed” lääne vastu aastakümneid peamiselt inimluuret ja desinformatsioonikampaaniaid meedias, mitte kübersõda, mis on luuresõdades uus tase. Kuigi SVR-il on küberrelvad olemas ja teadete kohaselt oli just SVR algse 2015. aasta demokraatliku partei peakorteri vastase rünnaku taga, on GRU-l Birsteini sõnul rohkem tehnilisi ressursse selliste operatsioonide läbiviimiseks.

Igal juhul on 12 GRU töötajale USA-s süüdistus esitatud.

Skripalide mürgitamine

Briti uurijad usuvad, et 4. märtsi rünnaku endise topeltagendi Sergei Skripali ja tema tütre Julia vastu panid toime GRU praegused või endised agendid.

Salisbury mürgitamisjuhtum sõjalise närvimürgiga viidi läbi Vene ja Nõukogude traditsiooniliste reeturite vastaste operatsioonide vaimus. Skripal teenis GRU-s umbes 15 aastat, aga oli ka Briti välisluureteenistuse MI6 informaator, mistõttu pidi GRU ilmselt kahjude korvamiseks palju tööd tegema, kirjutas New York Times.

Skripali viimane töökoht GRU-s oli kõrgetasemeline personalijuht, mis andis talle ulatuslikud teadmised operatsioonide ja agentide kohta.

1978. aastal Suurbritanniasse üle jooksnud endine GRU ohvitser Viktor Suvorov kirjutas oma memuaarides, et uutele töötajatele näidati õudset filmi ülejooksikust, kes oli seotud kanderaami külge ning kes veeretati aeglaselt ahju ja põletati elusalt. On tõsi, et GRU-laste ülejooksmised olid harvad.

Vene võimud ei ole kunagi paljastanud kahju ulatust, mille Skripal GRU-le tekitas, kuid on viiteid sellele, et see oli märkimisväärne. Vene spionaažiekspert Nikolai Luzan kirjutab raamatus, mis räägib Skripali tegevusest Briti spioonina, et ta võis ohtu seada kuni 300 Vene luureohvitseri. Skripal sai oma teadmistega kahju tekitada ka pärast seda, kui ta spioonide vahetuse korras Suurbritanniasse elama asus, sest oskas kirjeldada, millised on GRU operatsioonid, millised on kattevarjud, kuidas on üles ehitatud meeskonnad.

Mürgitamine pole GRU meetod

Vene luurespetsialistid kahtlevad siiski, et Skripali mürgitamise taga on GRU. Novaja Gazetas kirjutav ja varem GRU-ga lähedast koostööd teinud Irek Murtazin ütles, et GRU mõrvad olid pigem tähelepandamatud.

„Ta oleks surnud südamerabandusse või insulti, oleks jäänud auto alla või oleks mingi pätt ta läbi peksnud,” ütles Murtazin. „Ei oleks olnud mingit novitšokki.”

„Et GRU tapab inimesi välismaal, on küllaldaselt demonstreeritud mitmete erinevate muude juhtumitega,” ütles Galeotti. „GRU kipub olema rohkem kineetiline energia – pigem kuul pähe kui eksootiline mürk. Lõpuks on GRU seisukohalt tulemus see, mis loeb.”