Igor Gräzini esimesed muljed europarlamendist: a dream come true!

Juba esimesi päevi europarlamendi liikme tööd teinud reformierakondlane ja kristlik demokraat Igor Gräzin muljetas Delfile oma esimesi läbielamisi Brüsselis.

Te olete nüüd esimese europarlamendi trehvunksi teinud. Tsiteerides klassikuid, mis tunne on?

Ütleme niimoodi, see on kahe otsaga mäng. See on see, kui teostub unistus, mis sul on olnud kakskümmend aastat. Mille kohta öeldakse “ a dream come true”! Ja järgmine: “Ma ei tahaks kunagi enam ärgata! Kui juba klassikuid tsiteerime, siis ütleme nagu Goethe: “Oh aeg, peatu!”

Sa ootad kuni keegi su külla kutsub, et sa uksest sisse saaks. Ja siis tuleb sinu tore tulevane assistent, kes viib su käekõrval kuskile ja siis öeldakse, et see on sinu office! Ja siis hakkab peale tavaline rutiin. Alates mobiilinumbrist ja igasugustest muudest asjadest.

Puhas unelemine muutub tegelikkuseks. Ja ongi nii! Muide, ma korraks küsisin endalt esimese päeva lõpul, kus ma polnud veel ametlikult seal: “Igor, kas see nüüd ongi see millest sa unistad? Kas sa sellist Eestit tahtsidki?” Ja ma mõtlesin natuke selle üle järele ja ütlesin — “Jah!” See ongi enam-vähem see, mida ma võin tahta.

Kuidas on teil olmelised küsimused Brüsselis lahendatud, kas olete juba elukoha leidnud?

Ma ei kavatse midagi olmelist seal teha. Ma elan hotellis. Kui oled esimesel päeval seal, siis on sinu tulevane assistent nagu lapsehoidja. Kõik on sinu pärast mures. See hoolitsus on nii ülevoolav, et ühel hetkel, kui olin juba väsinud, ütlesin aitäh ja, et lähen nüüd hotelli. Ma lähen ise, pole vaja saata, ma olen täiskasvanu. Ja siis ma otsisin seda hotelli poolteist tundi! Ma ei julgenud oma abilistele tagasi helistada, muidu nad arvavadki, et ma olen hull. Magan parem pargipingil kui küsin kelleltki nõu!

Üks asi, mis on Brüsselis täiesti rabav, Euroopa parlamendis, mille peale Eesti inimene ei tule. Parlamendihoones ei ole sooja vett. Üldse. Sest seal oli sees olnud coli-bakter ja Brüsseli terviseamet on selle kinni pannud kuni täieliku ümberehitamiseni. Sooja vett ka parlamendimajja ei tule. Käsi pesta seal ei saa! Ma ütleks nii, et meil Muhus ikka saab!

Kas te ALDE-ga olete juba liitunud?

Asjad läksid nii, et ma ei ole kellegagi kokku saanud ega midagi. Aga ma loodan, et järgmine nädal me kohtume kellegagi ALDE ülemustest. Ma olen olnud ühel koosviibimisel, kus ALDE seltskond oli ja inimestega rääkinud. Aga need on olnud niisama teretamised. (Liitumine on) väga tõenäoline ja tegelikult sain ma aru, et ALDE-l on olemas üks väga oluline eelis. See seinseb selles, et ALDE on euroskepsise ja euroföderalismi tallermaa. Siin ongi see tõeline konflikt. Nähtavasti järgmine nädal, see oleneb ALDE juhtkonnast. Nemad kutsuvad minu, mitte vastupidi.

Kuidas teil suhted sealsete kristlike demokraatidega ka on?

Väga positiivsed. Oma olemuselt ma olengi kristlik demokraat ja see saade, mida me teeme Pere raadios koos Janek Mäggi ja Urmas Viilmaga kord kuus, see kannabki kristlik-demokraatlikke ideid.

Missuguseid tegusid te seal tegema hakkate, kas käite mööda Kaja Kallase ettetallatud rada või ajate uusi asju?

Ütleme nii. Kui ma olen teatejooksja, oletame, ja hakkan jooksma. Siis minule ei ole keegi teatepulka andnud ega toonud. Ma olen esimene, kes hakkab peale ja ma tahan kanda seda pulka nii, et ma saan selle edasi anda. Loomulikult koos Kaja Kallasega me jagame põhilisi väärtusi — reformierakond, liberaalne turumajandus ja nii edasi. Euroskepsis ei oma parteilist kuuluvust. Euroskeptikud on ka sotsid. See pole maailmavaateline, vaid see on suur Euroopa poliitiline pilt. Euroopa liit oli tore omal ajal, aga niimoodi masin edasi ei lähe ja ongi kõik. See on nagu setukas, kes on aiste vahele maha kukkunud ja no peksa seda jalaga palju tahad, aga ei lähe!

Kuidas teile tundub, kas europarlamendis saab teha suuri tegusid või pigem mitte?

Ma küsin teilt, mida teie arvate?

Lugenuna Kaja Kallase blogipostitust, milles ta oma saadikutöö seal kokku võttis, räägib tema, et saab teha ja kiidetakse ka takka.

Ma olen Kajaga absoluutselt nõus. Need kaks päeva, kord külalisena ja kord parlamendi liikmena veensid mind selles, et seal on võimalik teha väga suuri asju. See on täpselt sama olukord, kui Eesti delegatsioon läks Nõukogude liidu ülemnõukogusse 1989. aastal. Euroopa Parlament on tiine suurtest tegudest. Üks asi, mida ma muidugi kunagi ei tee, on blogipidamine. See pole minu stiil ja ma ei tahaks kellegi aega raisata. Ma olen vanakooli poliitik ja usun rääkimisse ja suhtlemisse.

On teid Belgias olles ka miski jahmatanud?

On! See juhtus 1999-2000. Ma sõitsin ise autoroolis Brüsselist Brüggesse ja 5-6 kilomeetrit linnapiirist väljas minu ees, otse minu ette hüppas eesseisvast veoautost lehm välja. Ja see jahmatas mind. Kui ma tagantjärele mõtlen… Kui lehm tuleb kahe kabjaga kapotti, siis enam millegagi Brüssel üllatada ei saa. Uskumatu elamus!