Tapetud Zahhartšenko poolt kõrvale tõrjutud Pušilinil avanes „Donetski rahvavabariigis” uuesti vaba tee võimule

Niinimetatud Donetski rahvavabariigi juhi kohusetäitjaks sai pärast Aleksandr Zahhartšenko tapmist senine parlamendi spiiker Deniss Pušilin. Võimuvahetus toimus kinniselt ja varjatult, kuid „vastavalt põhiseadusele”, kirjutab sõltumatu internetiajakiri Spektr.

Donetskis on rahulik ja vaikne, siseministeeriumi ja armee täiendavaid jõude tänavatel näha ei ole, peale selle, et juba alates 31. augustist kontrollitakse autosid ja busse ning karmistatud on komandanditundi. Rahvavabariigi paljud elanikud arvavad, et kogu avalik poliitika otsustatakse Moskvas.

Alguses Zahhartšenko asemikuks pandud Dmitri Trapeznikovi väljavahetamisest Pušilini vastu hakati Donetskis rääkima pärast poliitilise konjuktuuri keskuse direktori Aleksei Tšesnakovi 5. septembril TASS-ile antud intervjuud. Tšesnakovi seostatakse Venemaa presidendi Vladimir Putini abi Vladislav Surkoviga. Donetski allikad on korduvalt öelnud, et Moskva ideoloogia kuraatoriteks Donetskisse on Moskvast alati saadetud Tšesnakovi keskusega seotud inimesi. Seetõttu ei võtnud Tšesnakovi sõnu keegi tema „isikliku arvamusena”.

Tšesnakov teatas äkki, et ainus täielikult legitiimne organ pärast Zahhartšenko surma on Donetski rahvavabariigi rahvanõukogu eesotsas selle spiikri Pušiliniga. Tšesnakov ütles ka, et Trapeznikov kuulutati, mitte ei määratud rahvavabariigi juhiks.

„Ta ei ole mitte esimene, vaid tavaline asepeaminister ja seetõttu ei ole tal juhi kohusetäitja olemiseks seaduse järgi õigust,” ütles Tšesnakov TASS-ile.

Vastavalt põhiseadusele oleks Zahhartšenkot tõesti asendama pidanud esimene asepeaminister. Trapeznikov oli üheaegselt rahvavabariigi juhi ja ministrite nõukogu esimehe „esimene asetäitja”. Ametinimetust „esimene asepeaminister” rahvabariigi võimustruktuuris Zahhartšenko õhkulaskmise hetkel ei olnudki.

Spektri hinnangul võib Donetskis toimunut julgelt nimetada riigipöördeks. „Zahhartšenko hukkumine aitab objektiivselt kaasa Deniss Pušilini mõju kasvule sel lihtsal põhjusel, et just Aleksandr Zahhartšenko ei olnud Pušilini jaoks isegi mitte vastukaal, vaid „teerull”. Deniss pidas vastu ainult tänu sidemetele Moskvas ja nüüd võib ta oma hoogsuse, vaistu ja kiirusega paljugi tagasi võita!” ütles rahvavabariigi võimuringkondadele lähedane allikas Spektrile.

Pušilin oli enne sõda mitte just laialt tuntud Vene püramiidpettustega tegelenud ettevõtte MMM kohaliku võrgustiku juhina.

Sellest võrgustikust sai 2014. aastal „rahvakuberner” Pavel Gubarevi väikese grupi ja kohalike kommunistide kõrval „vene kevade” esimese etapi üks võtmetähtsusega organisatsioonilisi struktuure. Kommunistid Boriss Litvinovi juhtimisel organiseerisid haritud inimestest mingisugused valimisjaoskonnad 11. mai referendumi jaoks. Gubarevi vahistas üsna kiiresti Ukraina Julgeolekuteenistus (SBU). Just sel hetkel astus esiplaanile Pušilin. 2014. aasta 15. mail sai temast Donetski rahvavabariigi rahvanõukogu spiiker.

VKontaktes kirjutas kohtumisest Pušiliniga Ida-Ukrainas Vene sõjaväeluure (GRU) operatsioone juhtinud Igor Strelkov: „2014. aasta 26. aprillil tuli minu juurde Slovjanskisse ilmetu pruntis suuga ja üldse kuidagi „lodev” isik vilavate silmadega ja andis nelja silma all üle mingi „soovituse”, mille järgi pidin ma laskma ennast koos temaga kaamerate ees ilma maskita filmida. Sel hetkel olin ma pahviks löödud – et maski mahavõtmine (see tähendab väljumine sisuliselt anonüümse „Venemaalt tulnud spetsi” rollist) tähendas operatsiooni, mille juures ma oleksin pidanud nagu Krimmiski ajama oma (väga keerulisi ja ohtlikke) asju varjatult ja lahkuma, andes koha üle „kohalikule liidrile”, algse mõtte täielikku muutust.”

Strelkovi hinnag Pušilinile pärast esimest kohtumist oli väga halvustav: „Veel teatas ta, et just tema, Deniss Pušilin, on valitud vabariigi „tulevase liidri” rolli. Siis olin ma veelgi rohkem pahviks löödud. „Kes?! See?!? Jube!” Täpselt sellised olid minu mõtted (võtke arvesse, et enne seda olin ma neli kuud käsikäes tööd teinud Sergei Aksjonoviga (Krimmi Vene-meelne juht - toim), keda võib süüdistada milles iganes, aga mitte ereda karisma ja meeletu energia puudumises).”

Pušilini esimestel töökuudel rahvavabariigi juhina hakati rääkima, et ta on seotud Venemaalt saabunud humanitaarabiga manipuleerimisega.

2014. aasta 8. juunil püüdsid Pušilinit tappa esimesed Ukraina partisanid. Tema autot abiga, kes oli väliselt Pušiliniga sarnane, tulistati Donetski kesklinnas möödunud autost automaadist. Abi Maksim Petruhhin sai surma.

12. juunil lendas väikebussi kõrval, kus olid Pušilini ihukaitsjad ja abid, Donetski oblastiadministratsiooni hoone juures õhku lõhkeainet täis auto. Hukkus kolm ja sai raskelt viga neli inimest. Pušilinit enast väikebussis ei olnud.

Tapmiskaitseid nimetati Ukraina diversantide kätetööks, aga ka võitluseks Venemaa humanitaarabi jagamise pärast.

Pušilin lahkus Donetskist ja varjas end mõne aja Moskvas, kust saatis 2014. aasta 18. juulil tagasiastumisavalduse. Parlamendi spiikriks sai kohalike kommunistide juht Litvinov. Pušilin naasis Donetskisse juba 2014. aasta novembris ning sai uuesti rahvanõukogu liikmeks ja 9. novembril rahvavabariigi eriesindajaks läbirääkimistel Minskis.

Pušilini mõjukus ja suhteline puutumatus olidki seotud Minski läbirääkimistega. Sinna sattus ta kui kompromissialtim tegelane, kes erinevalt Donetski rahvavabariigi teistest liidritest ise üldse ei sõdinud ja nagu räägiti, „teadis väga täpselt punaseid jooni”. Seetõttu aga ei olnud tal ka isiklikku autoriteeti relvastatud võitlejate hulgas ega mõju relvarühmituste üle.

2016. aastal saabus Pušilini mõjukuse tipp rahvavabariigis. Poliitiline süsteem on seal väga lihtne. On vaid kaks ühiskondlikku organisatsiooni: Donetski Vabariik ja Vaba Donbass, mis osalevad valimistel ja võidavad neid, jagades kohad rahvanõukogus nii, et valitseval Donetski Vabariigil on neid rohkem. Parteid on keelatud. Kommunistlikul parteil, mis kasutas 2014. aasta oktoobris võimalust lasta end registreerida, lubati valimistest osa võtta vaid Donetski Vabariigi koosseisus. Kolm kommunisti pandigi Donetski Vabariigi nimekirja, kuid üks neist tapeti Debaltseve all ja kaks visati parlamendist välja „katse eest tegeleda poliitilise tegevusega” 2016. aasta aprillis.

Zahhartšenko ei armastanud ega mõistnud kabineti- ja peent organiseerimistööd. Tema puudumisel sai Pušilinist peamise ühiskondliku organisatsiooni Donetski Vabariik juht. Koos sellega tõi ta rahvanõukogusse oma inimesi, organiseeris organisatsiooni osakondi ning määras rakukeste juhte linnades ja rajoonides.

Pušilini tädist Jelena Nikitinast sai Donetski rahvavabariigi informatsiooniminister, sõbrast ja kolleegist MMM-is Kurskis, legendaarsest Aleksei Muratovist (Tegeles MMM-is rahvusvaheliste projektidega ja istus Indias mitu kuud kinni katse eest luua seal finantspüramiidi – Spektr) tema asetäitja Donetski Vabariigis.

Millalgi juhiti konkurendi tõusule Zahhartšenko tähelepanu ja Pušilini vastu hakati süstemaatiliselt võitlema. Zahhartšenko tehti pidulikult organisatsiooni Donetski Vabariik juhiks, Pušilini poolehoidjad rahvanõukogus vahetasid välja peamiselt Zahhartšenko ihukaitsjad, Nikitina võeti ministrikohalt maha ning Muratov lahkus Donetskist ja hakkas tegelema finantsprojektidega, mis olid seotud uute krüptovaluutadega Aafrikas ja Aasias.

Mõju võimusüsteemile rahvavabariigis Zahhartšenko tapmise hetkel Pušilinil praktiliselt enam ei olnud.

Donetski rahvavabariigis ootavad nüüd paljud, et eesseisvatele valimistele 11. novembril läheb Pušilin ainsa kandidaadina.