Maailmakoristuspäeva Eesti juht: jah, ka Eestis on seda päeva vaja – mõtteviisi mõjutamiseks, probleemi teadvustamiseks
Minu hinnangul on koristuspäev ääretult vajalik! Ka siin, Eestis. Ja seda peamiselt mõtteviisi mõjutamiseks, probleemi teadvustamiseks. Olen sel suvel koristuspäeva ette valmistades palju Eestimaal ringi liikunud ja näinud, et räpaseid kohti ning isetekkelisi prügimägesid võib leida igast piirkonnast. Iseäranis suuremate asulate ja linnade ümbrusest. Rehvid, vana mööbel, mänguasjad, lõputu hulk plastpakendeid, riided, ehitusmaterjalid, plastkottidesse pakitud lehed ja õunad (täielikult ebaratsionaalne mõte!) jne jne.
Jäätmete loodusesse viimine on ennekõike rumaluse ja hoolimatuse tulemus. «Alati on siia prügi toodud», «Polnud kuhugi mujale panna» või «Vahet pole, küll keegi ära viib» on vaid väike valik levinud selgitustest. Aga kuidas põhjendada käitumist, et pooltühja prügikonteineri kõrval asuv silt «Prügi mahapanek keelatud» upub risusse? See viimane on seik elust enesest Tallinna-Tartu maanteel.
Seda, mida inimene teeb oma kasutatud topsi või koduse üleliigse kraamiga, mõjutab enim teadlikkuse kasvatamine. Maailmakoristuspäeval osalemine on selleks suurepärane võimalus – minna loodusesse, koguda mõned tunnid (ilmselt kellegi teise poolt) sinna jäetud jäätmeid ning mõelda see kogemus enese jaoks läbi. Miks oli seda kraami seal nii palju? Millest see koosnes ja mida oleks saanud metsa toomise asemel taaskasutusse anda? Kas sa ise teeksid nii? Ja ehk kõige tähtsam – kas see tekitas sinus soovi enda tarbimiskäitumises midagi muuta või kohvitopsi tee äärde viskajale midagi meeldejäävat öelda?
Eestlased soetavad aastas ligi 300 miljonit kilekotti (päris suure osa saab poest tasuta koos kaubaga), mille keskmine eluiga on aga 20 minutit – aeg, mis kulub poest koju jõudmiseni. Miks inimene selle koti sealt üldse võtab?!