Herkel: tööandjate manifest pole populismist vaba, vaid meenutab poliitlubadusi

Eile avaldas Eesti tööandjate keskliit manifesti, mis kutsub korrale Eesti tööturgu kriitiliselt üle vaatama. Avaldusele reageeris ka Vabaerakonna esimees Andres Herkel, kelle postituse enda ajaveebi siinkohal avaldame:

Tööandjate keskliidu manifesti üks silmapaistvamaid seisukohti on järgmine: „Kui poliitikud lubavad teile rohkem toetusi ja tasuta asju, siis uskuge – lubajatel puuduvad arengut soodustavad ideed. Teilt ostetakse hääli teie enda raha eest. Riik ei saa teile anda midagi, mida ta pole enne teie käest ära võtnud.“ Muuseas lõpetas Toomas Tamsar sama tõdemusega ka teisipäeva õhtul eetris olnud „Esimese stuudio“.

Paraku ei ole manifest, mis sisaldab palju sümpaatseid seisukohti, ka ise populismi patust päriselt vaba. Kõige hõredam on tööandjate tüvitekst maksuküsimuses. Siin räägitakse vajadusest teha vigade parandus aktsiiside osas ning kehtestada ühtne tulumaksuvaba miinimum kõigile. Õige! Paraku peaks programmiline tekst suutma öelda ka seda, kui palju need meetmed maksavad ja kust raha tuleb. Ehk siis põhimõtteliselt on tegemist samade vigadega, mida heitsin 12. augustil ette Reformierakonna maksulubadustele.

Tõsi, kui Reformierakond ei ütle, kust tuleb 200 miljonit eurot, et tagada 500-euro pealt kõigile ühtne tulumaksuvabastus, siis tööandjad on veel ebamäärasemad, jättes ütlemata, kui suur võiks ühtne tulumaksuvabastus olla. Loomulikult leian ma sellega seoses veel kord võimaluse viidata Vabaerakonna programmile: Eesti Vabaerakonna programm 2018.

Arvan niisiis, et maksuküsimuses kuluks konkreetsus rohkem ära, kui selles osas, et kui palju täpselt tuleb kümne aasta jooksul igal aastal eraldi avaliku sektori töötajaid vähendada. Aga avaliku sektori kärpekava on vajalik! Eriti tuleb mu meelest rõhutada vajadust alustada just keskvalitsuse tasandilt: minister-praktikantidest, nende nõunikest ja suurest enesekiituseaparaadist, mille üks viimase aja eredamaid näiteid on haldusreformi läbiviimist ülistav kallis koguteos.

Aga keskendugem lõpetuseks sellele, mis on manifestis hästi paigas ja millele tahaks igal juhul kaasa elada:

- maksu- ja õiguskeskkond peab olema lihtne, selge, usaldusväärne;

- indiviidi vabadust tuleb austada, riigi ülesanne on see vabadus kindlustada, sekkudes ettevõtlusse nii vähe kui võimalik;

- asjaajamine olgu kiire, sisuline ja bürokraatiavaba;

- seadusloome ja eeskirjade mahu vähendamine;

- hariduse, samuti teadus- ja arendustegevuse eelisarendamine.

Esile saaks tõsta veel palju-palju muud, tegemist on üldjoontes sümpaatse ja mõistliku tekstiga. Siiski kõlab koomiliselt Toomas Tamsare poolt aina korratav „Kartaago tuleb hävitada“ ehk protest sisserände piirarvu vastu. Seda enam, et ka siin on manifesti koostajad läinud lihtsustamise teed – vaikitakse sellest, et teadlased, IT-sektorisse ja iduettevõtetesse tööle asuvad spetsialistid, samuti investorid jäävad juba praegu sellest piirarvust välja.