Soome kaitsepolitsei endine juht: 1978-1990 paljastati ja saadeti Soomest välja paarkümmend Nõukogude agenti

Ajal, kui Soome kaitsepolitsei (Supo) juht oli Seppo Tiitinen ehk aastatel 1978-1990, paljastas Supo ja saatis välja paarkümmend Nõukogude Liidu agenti, selgub Tiitineni värskelt avaldatud raamatust „Tiitinen – Vakoilijoita ja veijareita” („Tiitinen – spioonid ja kelmid”).

Supo peamine vastane oli Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB). Tiitineni sõnul ei lastud ka teiste riikide luureteenistustel Soomes väga möllata, vahendab Ilta-Sanomat.

„Et erapooletus oli Soome välispoliitika kesksemaid elemente, ei olnud Supol mingit mõtet valjuhäälselt hoobelda ega tähistada avalikkuses suuri luurevõite. Tähtsaim oli hoida ära riigile kahjulik tegevus, aga avalikult praalima ei hakatud, sest sellel oleks olnud välispoliitiline hind. Hea tuleb vaikselt,” kirjutab Tiitinen oma mälestusteraamatus, vahendab Ilta-Sanomat.

Tiitinen kohtus regulaarselt tema ametiajal Soome presidentideks olnud Urho Kekkoneni ja Mauno Koivistoga, kes andsid Supo pealikule tegevusjuhiseid.

Peaaegu sama regulaarselt kohtus Tiitinen oma Nõukogude ametivenna, KGB Helsingi bossi Viktor Vladimiroviga, kellega nelja silma all aeti korda ka kõik keerulised asjad.

„Viktor Vladimirov – Vihtori – oli väga positiivselt soometunud venelane. Antud juhul on sellel terminil tugev positiivne tähendus,” iseloomustab Tiitinen Vladimirovi.

Tiitinen kirjutab raamatus, milline oli Nõukogude luureorganisatsioon.

„Rääkisin presidendile, et Supo on tuvastanud 41 kindlat Nõukogude Liidu luuremeest. Oli selge, et ühelgi teisel riigil ei olnud Helsingis nii palju spioone,” meenutab Tiitinen üht kohtumist Kekkoneniga 1980. aastal.

Helsingis tegutsesid nii KGB kui ka sõjaväeluure GRU.

KGB-l oli Helsingis neli tegevusliini.

PR-liini agendid jälgisid poliitikuid ja organisatsioone, hoidsid tihedat kontakti kesksete soomlastega ning üritasid mõjutada erakondi ja tähtsaid organisatsioone.

KR-liini ülesanne oli vastuluure.

N-liin olid illegaalid ehk kattevarju all ja Soome passiga tegutsevad KGB agendid, keda Tiitineni sõnul oli maailmas „üllatavalt palju”.

Neljas oli X-liin, mis tegeles teaduslik-tehnilise spionaažiga.

Nõukogude saatkonna ja muidu Nõukogude Liiduga asju ajanud soomlastele jätab Tiitinen puhtad paberid.

„Soome poliitikud pidasid enamuses Tehtaankatu (tänav Helsingis, kus asus Nõukogude saatkond - toim) mõjutamiskatsetest hoolimata hästi vastu. Väga harva venelased isegi üritasid kedagi poliitikut päris agendiks värvata. Selline tegevus oleks tähendanud kindlat väljaviskamist, kui oleks tulnud vahelejäämine,” kinnitab Tiitinen.

Supo andis Nõukogude Liiduga asju ajanud soomlastele ka nõu, kuidas käituda. Tiitinen jagas sama nõu, mida oli saanud oma eelkäijalt Arvo Penttilt.

„Kui ollakse naabri või mistahes võõrriigi esindajaga kontaktis, ei tohi otse valetada, aga kõike, mida teatakse, ei tohi rääkida. Ei tohi rääkida midagi sellist, mille kohta võib oletada, et sellel on Soome seisukohalt vähegi tähtsust,” kirjutab Tiitinen.

„Eriti tähtis on meeles pidada, et ei võetaks võõrriigi esindajalt vastu mingeid ülesandeid. Seal jookseb piir,” määratleb Tiitinen käitumisreeglid välismaalastega suheldes.

Tiitineni sõnul ei tegelnud spionaažiga isegi Soome kommunistid. Isegi mitte niinimetatud taistolaste (Soome kommunistliku partei nõukogude meelne siseopositsioon – toim) aktivist Jaakko Laakso, kes suhtles Tehtaankatuga tihedalt.

„On imestatud, miks Laaksot kunagi ei vahistatud, rääkimata süüdistuse esitamisest tema tegevuse tõttu. Tuleb meeles pidada, et kriminaalõiguslikud piirid oleksid tulnud ka ametnikule vastu, kui seadusvastasesse tegevusse ei oleks sekkutud,” viitab Tiitinen.

„Mina põhjendasin Supo sees, et lüpsvat lehma ei tohi tappa,” märgib Tiitinen.

Laakso oli Supo detektiividele majakas, mida oli kerge jälgida ja mis juhatas uutele jälgedele.

„Kui ta oli KGB agent, siis sel juhul tehti märkimisväärne erand. Kehtinud Nõukogude praktika järgi ei tohtinud KGB värvata oma jaama kommuniste. Sidemed kommunistidega olid ainuüksi NLKP rahvusvahelise osakonna hallata,” kirjutab Tiitinen.

Supo teadis Tiitineni sõnul üsnagi täpselt erinevate riikide saatkondade spioone ja lääneriikide luuretöötajad käisid pea eranditult ennast Supole esitlemas.

Supo jälgis, kellega vastaspool kohtus ja mida vastaspool tegi.

„Kui kohtumistes hakkas ilmnema jooni, mis tekitasid kahtlusi, et kõik ei ole päris korras, koputasime Soome osapoolele kergelt õlale. „Kas sa oled aru saanud, mis on toimumas?” Samal viisil reageeriti ka vastaspoole suunas,” jutustab Tiitinen.

Tiitineni sõnul pandi jalg kohe ukse vahele, kui ilmnes midagi erandlikku.

„Kui Tehtaankatu poliitiline asjur hakkas vestlustes soomlastega kasutama hääletoone või sõnu, mida ei võinud kuidagi sobivaiks pidada, tuli kohe vahele hüpata,” kirjutab Tiitinen.

„Tuli reageerida nagu õpetaja, kes ennevanasti koputas sõnakuulmatule lapsele kaardikepiga näppudele,” kirjeldab Tiitinen.

Tiitineni sõnul saadeti tema ametiajal (1978-1990) Soomest välja paarkümmed Nõukogude Liidu kodanikku. Põhjendus oli Soomele kahjulik tegevus ja Tiitineni sõnul pidid põhjendused vett pidama.

Väljasaatmistest ei räägitud avalikkuse ees kunagi.

Kui Supo tabas agendi teolt, raporteeris Tiitinen presidendile ja tegi oma ettepaneku, mille president tavaliselt heaks kiitis. Tiitineni ülesandeks jäi presidendi otsus Vladimirovile edasi öelda.

„Tavaliselt anti lahkumiseks vaid paar nädalat aega ja kõnealusel isikul ei olnud enam Soome tagasiteed. Oma ameti pärast üritas Vihtori siiski leida leevendavaid asjaolusid. Kui ikkagi fakte lauale löödi, neelas temagi lõpuks otsuse alla,” kirjeldab Tiitinen Nõukogude agendi väljasaatmist.

Tiitineni Supo juht olles saadeti lisaks Nõukogude Liidu kodanikele välja paar rumeenlast ja kaks prantslast.